Leonardost Clouet' ja Filippino Lippini

Sissejuhatuseks

Loosi, saatuse või vanajumala tahtel... ei, see on liiga pateetiline. Ühesõnaga, renessansi võrdlussubjektideks sattusid noorem Lippi, üks Clouetist (kuna ma päris kindlalt ei mäleta, kumb neist ja märgitatud polnud samuti, võtsin isa ette – tööd on huvitavamad) ja ei keegi muu kui Leonardo. 
Kuna Leonardo kohta on meeletult materjali, siis tõin esile vaid mõned viited. Teiste kohta õnneks või õnnetuseks niipalju materjali siiski ei ole. Viidetes kordub Britannica võrguversioon. Kuna akadeemiliste õpingute käigus õppisin seda teatmeteost usaldama, ei sea ma ka võrguversiooni kahtluse alla. Samal ajal on Wikipedias leiduv kahtlane. Siiski mitte alati. Kahtlane on ta vaid siis, kui käsitleb veidi tundmatuid teemasid. Vaevalt et Leonardo kohta saab midagi viltu minna. Või noh, 99% osas Wikipedia tuntud isikute kohta otse ei valeta. Loodetavasti. 

Kasutatud materjal

 

http://www.leonardoda-vinci.org/

http://www.leonardodavinci.net/

http://www.ucmp.berkeley.edu/history/vinci.html

http://www.britannica.com/EBchecked/topic/336408/Leonardo-da-Vinci

http://www.davincilife.com/

www.youtube.com/watch?v=f5x3MaZ6fqQ

http://www.biography.com/people/leonardo-da-vinci-40396 
____

http://www.metmuseum.org/toah/hd/lipp/hd_lipp.htm

http://www.artcyclopedia.com/artists/lippi_filippino.html

http://www.italian-renaissance-art.com/Filippino-Lippi.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Filippino_Lippi

http://www.arthistory.net/artists/filippinolippi/filippinolippi1.html

___

http://www.britannica.com/EBchecked/topic/122402/Jean-Clouet

http://www.wga.hu/frames-e.html?/html/c/clouet/jean/index.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Clouet

http://www.infoplease.com/encyclopedia/people/clouet-jean.html

 

Kuskilt tuleb alata... 

Alustan Leonardost. Kunstiajalugu käsitleb teda kui geniaalset kunstnikku. Tüüpilise renessansi-ajastu esindajana aga oli tema tähtsus määratult suurem kui pelgalt väga heaks kunstnikuks olemine – ta oli eelkõige avastaja, teadlane, insener. Ja kunstnik.
Siia sobib hästi 90minutiline film, mis käsiteb Leonardot kui oma ajastu esindajat, aga ka kui erakordset inimest. 

 

Vast ei ole mõtet hakata ümber jutustama renessansi-ajastu märgilise isiku elulugu. Tegelikult ei ole mõtet mainida ka vist tema tähtsamaid teoseid. Neid, mida peetakse tähtsamaiks. Nagunii teatakse, nagunii tuntakse. Ilmselt pole tsiviliseeritud maailmas palju neid, kes pole kuulnud Mona Lisa naeratusest. Ja Leonardo pühast õhtusöömaajast, mis ilmselt pole kuigi täpne ajaloo reprodutseering. Ja mis siis. Kunst on kunst. Siiski, minu jaoks on Leonardo eelkõige Cecilia Gallerani (paremal) portree autor. Maali teatakse ka "Daam hermeliiniga" nime all. Ses maalis on elegants, seesama monalisanaeratus, võibolla napim kui maailmakuulsal maalitud daamil, ja siin on hermeliin! Imeilus loomake, kes kordab daami haprust ja õrnust. Nii ilmses kui detailides. Käpas ja käes. See on maal, mis on võrdväärne Cloueti "Francois I" maaliga. Kui vanemat Clouet'd (Jean Clouet) peetakse üheks parimaks portretistiks üldse, siis ega selle konkreetse daami portree suuremat alla jää. 

Vaadake ise. Vasakul võrdlus, paremal detail maalist "Daam hermeliiniga".

Lippi nende kahe kõrvale kui portretist ei mahu. Ses mõttes, et jah, oma ajastu vaimus (kuskilt pidi ju sissetulek tulema), maalis ta samuti inimesi, aga noore Lippi tähtsamaiks töödeks ei saa portreid pidada. Kui uskuda allikaid. Kui need kaks, Leonardo ja Clouet on väga tuntud portreede-kunstnikud (Leonardol, tõsi, on päris mitu (kui mitte laskuda suhtarvudesse) ilmakuulsat tööd, mis pole portreed, ja milline Leonardo teos ei oleks kuulus?), siis Lippi tegeles pühapiltidega. Ses mõttes, et maalis stseene Uuest Testamendist. Võibolla ka Vanast...


Siiski, võrdluseks üks Lippi portree, autoportee... (paremal).

Detailidest 

Kui juba jutt Lippi juurde jõudis, siis esteks tasuks ära märkida ta ebatavaline sünnipäritolu. Ses mõttes, et ta on Lippi vanema ja noore nunna laps. Ebatavaline on aga fakt seetõttu, et tavaliselt sellist tõsiasja ei avalikustata.
Filippino Lippi tööd on äärmiselt detailsed, elavad, sooja koloriidiga. Detailsus oli teatavasti omane Madalmaadele, elutruudus prantsuse maalile. Seega võib  loogelise võrdusmärgi tõmmata, toetudes n-ö "elusate" maalide faktile, Clouet'le. Samas, peale selle, et ka prantslast iseloomustas elutuudus ning soojus, pööras Lippi  suurt tähelepanu detailidele. 
Nojah, tegelikult, kui me räägime vanema Clouet õukonna-maalidest, siis temaga on see lugu, et päriselt ei saa neid maale talle omistada. Kokkuleppeliselt jah, sest enamik kunstiajaloolasi on ühel meelel maalide kuuluvuse osas.
Varasemal perioodil maalis prantslane ka stseene piiblist, mis veelkord seob teda Lippiga. Ning muidugi Leonardoga. Samas on nii, et pühalikke stseene maalis enamik, kui mitte kõik, tolleaegseid kunstnikke, niisiis ei saa päris öelda, et see seotus on midagi eriskummalist. Lihtsalt seotus.
Leonardo maalid on samuti elusad – aga tema pöörab suurt tähelepanu mitte niivõrd detailitäpsusel (väike erinevus nii Lippist kui  Clouetist), kuigi ka see on oluline, vaid asjade olemuslikkusele, jättes siinkohal kõrvale tema meditsiinilised huvid. 
Ning kui meenutada kasvõi "Daami hermeliiniga" või miks mitte maali, kus peal Püha Peetruse ristilöömine, siis just õhkkonna loomine näib olevat see, mis tegi Leonardost Leonardo da Vinci. Kunstnikuna. Kui mitte mainida vargusi ja muid väheolulisi pisidetaile :)
Tuleb kindlasti märkida, et nii Leonardo kui ka Filippino Lippi maalitavad on eriti pehmete näojoontega, seevastu prantslased on kuidagi "kirvenäod". Tagantjärele on raske uskuda, et nii tõesti oligi. Võibolla on aga asi selles, et itallastele meeldib rohkem pehmus, prantslane aga rõhutab kontraste. Miks siis mitte näojoontes... 
Juurde mõned pildid. Vasakul ülal Lippi "Muusika allegooria" (Allegooria muusikas), vasakul all Clouet "Margarita portree" , paremal ülal "Ginerva de Benci", paremal all "La bella Ferroniere", mõlemad Leonardo tööd.
Kui meenutada tolleaegseid iluideaale, siis on täiesti arusaadav, miks tolleaegsed näod kipuvad olema kuidagi... ühetaolised? Väheke iseloomutud. Siledad... Nii on kõigil neil kolmel kuidagi sarnased inimnägude maalimise tehnikad, tõsi, prantslasel veidi kontrastsem kui itallastel. Neil kahel, mõtlen.

 Koloriit

Maalide koloriit teatavasti sõltub suuresti sellest, milliseid värve enam kasutati, kas siis sümbolina või siis sellepärast, et rõhutada maalitava tähtust, olulisust. Nii näiteks on Cloueti õukond, sealhulgas Francois I punasel taustal ja kuldne. Samamoodi on Margarita taust purpurne. Kuninglik värk, eksole. Samas on Guillame Bude maalitud äärmiselt tagasihoidlikus värviskaalas, rõhutatud on väärikust, samas hallikassinine taust laseb aimata, et tegu ei ole mitte vähetähtsa isikuga.
Lippi on pühalike stseenide maalimisel kasutanud samuti eredaid toone, aga tema paneb need värvid särama pastelsel taustal. Sama moodi ka Leonardo. Samas, Leonardo tundub kasutavat leebemat värviskaalat, mis laseb just nimelt õhustikul esile tõusta...

Paremal Leonardo "Leda ja luik"



Vasakul  "Francois I", paremal Lippi "Neitsi ilmumine St Bernardile".

Kokkuvõte

Nagu kõikidele kassidele tunduvad inimesed ühesugused, valgetele neegrid sarnased, siis ka mulle tundusid need kunstnikud äärmiselt sarnased – ajastu ju sama, teemad samad, meistrid, kellelt õpiti, samad...isegi inimesed, keda maaliti, tunduvad kuidagi liig sarnased. Tunnistan, viga on minus, siiski lähemal vaatlusel võib välja tuua mõned erinevused. Ei tea, kas nad on ka fundamentaalset laadi, siiski riskin:

prantslane Clouet tegeles peamiselt portreemaalimisega. Ilmselt majanduslikel kaalutlustel, oli ta ju õukonna-kunstnik. Siiski on ta suutnud talletada maalitavate isikupära, vaatamata sellele, et tuli maalida kindlas võtmes. Ta on ühtaegu tundliku pintsliga, samas aga kuidagi väga konkreetne. 

Filippino Lippi õppis oma isa kõrval, pühendudes aga siiski pühamaalidele. Taiesed on lausa piinlikuseni detailsed, ta mängib sooja koloriidiga, unustamata ära punase ja sinise, ka oranži värvi tähenduse ning olulisuse. Ehk kasutab neid toone vaid siis, kui need tunduvad tõeliselt tähtsad.

Leonardo da Vinci puhul ei saa avastada maailma. Tema kohta on öeldud väga palju sõnu, mis kõik algavad epiteediga "geniaalne". Nojah. Need, mida maailm peab geniaalseks, on seda võibolla tõesti. Tema maalid on elusad, mõtlikud, kuidagi intelligentsed. Minule aga meeldivad loomad... ning see, kuidas kunstnik on suutnud talletada lemmiklooma ja inimese seotuse. Seose. Ning võibolla ainuüksi see väike detail saab määravaks, miks ka mina pean teda oluliseks. Mitte et see kuidagi oluline oleks...

 

 

 

Kreeta-Mükeene

Üldist: http://www.slideshare.net/RiinaMerevali/egeuse-kreeta-mkeenekunst

http://www.grisel.net/mycenae.htm 

http://www.explorecrete.com/archaeology/minoan-civilization-destruction.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Mycenaean_Greece

Siit leiab ka ühtteist: http://arteinternacional.blogspot.com/2009/05/pintura-y-ceramica-cretense-s-xvii-xv.html

Egeuse mere saarte kultuur

Egeuse ehk kreeta-mükeene kultuuriks nimetatakse kõrgelt arenenud pronksiaja kultuuri tänapäeva Kreeka territooriumil (Küklaadid, Kreeta saar, Mandri-Kreeka). 

Kolm pronksiaja perioodi langevad teatud määral kokku Vana, Keskmise ja Uue riigiga Egiptuses. Daatumid leitud egüptoloogidele toetudes.

            *       Küklaadiline kultuur 4000–3000 eKr.

*       Minose kultuur 3000–1100 eKr. 3000 aasta paiku hakkab Vahemere saartel ja kallastel (Kreeta saar, Küklaadid, Kreeka rannik, Väike-Aasia loodeosa Trooja) tärkama mereline kõrgkultuur; majanduslik ja ühiskondlik elu samas täiesti erinev Lähis-Ida jõeäärsetest riikidest. Nimetus legendaarse Kreeta kuninga Minose järgi.

*        Varaminoiline u 3000–2000 eKr.

*        Keskminoline (õitseaeg) u 2000–1600 eKr, tähtsaim keskus Kreeta saar

*        Hilisminoiline 1400–1100 e.Kr.

*        Mükeene kultuur u 1600–1100 e.Kr. Egeuse kultuuri tähtsaim keskus Mükeene linn Kreeka mandril Peloponnesose poolsaarel – nimetatud ka hellaadiliseks (Helleni) e. Eel-Kreeka kultuuiks. (Nimetust mitte segi ajada Kreeka hilise hellenistliku perioodiga!) 

u 1400 – Kreeta vallutavad ahhailased

                 12. saj eKr. – dooria ja joonia hõimud hävitavad Mükeene kultuuri

Kreeta

Esimene kõrgelt arenenud kultuur/tsivilisatsioon Euroopa pinnal, majanduslik alus hoopis

teistsugune kui Mesopotaamias või Egiptuses.

Kasutusele võeti oma kiri. Säilinud ka pitsatid.
Edukas põlluharimine oli võimalik ilma kunstliku niisutuseta, elu oli tihedalt seotud merega – tegevusalad kaubanduses, kalanduses, ka mererööv. Kogukondlik sidusus nõrk, suurem individuaalne vabadus. 
Puudusid tempelehitised ja preestrite seisus, esiplaanil viljakus- ja sigivusjumalate kultus. Elukorraldus rahuarmastavam kui teistel varasemate tsivilisatsioonide rahvastel – kaitse meritsi kreetlaste arendatud laevastikuga. (Meri lausa religioosselt austatud!) 


Materiaalse kultuuri mälestised mitmekesised ja rikkalikud. Mahajäetud linnad on ladestuste kihi all säilinud paremini, kui palju hilisematel perioodidel. Kunstile iseloomulik naiivsevõitu elurõõm ja meelelisus  

Säilinud losside varemed: Phaistos, Knossos, Hagia Triada.
 http://archaeology.about.com/od/minoan/a/knossos.htm
http://ancient-greece.org/archaeology/phaistos.html
http://www.interkriti.org/crete/iraklion/agia_triada_archaeological_site.html

 Lossid ka majanduselu keskuseks. Palee keskel hiigelsuur ristküliku kujuga siseõu, mida ümbritsesid akendeta paleeruumid. Põhiplaanid: lõputud koridorid ja ruumide kummalised piirjooned, labürindi mulje. 
Veevärk, kanalisatsioon, vannitoad ja basseinid, küttesüsteem. Ehitatud mördita, sidumata kividest. Rõdud ja galeriid, korruseid ühendavad laiad trepid. Puust värviliste mustritega sambad laienevad erandlikult alt üles, laeraskus neil ei tugine. Põrandatel sageli esinev polükroomne looduslikult (veega) lihvitud munakividest mosaiik – Kreetalt edasi kasutusel ka hellaadilises Kreekas.

Seinamaalingud osaliselt keskminoilisest ajast, enamasti hilisminoilisest. Värvid kirkad ja heledad: helesinine, valge, kollane, tumepunane, harva ka roheline, ka must. Stiliseerimisest ja sümmeetriast enamasti hoidutud, elav ja meeleline laad

Pisiplastikat esindavad huvitavad steatiidist anumad – kaunistatud reljeefidega
Anumatest: http://www.ou.edu/finearts/art/ahi4913/aegeanhtml/minoanpottery5.html
 

Kreeta Hagia Triada leiud – minoilise perioodi steatiidist anumad. Kasutati ka teisi looduslikke kiviliike, sageli värvilisi. Ja tihedat savi. Vormid on mitmekesised, kuid siiski lihtsad. 

Esinevad eelduvad tilad, linnu noka kujulised, piimakannu vorm sangata jm.
 

Keraamika

Savitöödest terrakota, fajanss-vaasid.

Vaasimaali areng väga selgelt eristatav: eraldada saab mitut eri etappi. Omane ere värvigamma ja dekoratiivsus. 

Väljendusvahenditest olid esikohal värvid ja maalilised pinnad. Kui Egiptuse kunst oli lineaarne, siis Kreeta kunst oli maaliline. 
Kui Kreeka saartel Küklaadidel varaminoilisel ajal sissekraapimise tehnika, siis Kreetal kaetakse nõu tumeda läikiva värviga (must, pruun, punane) ja sellele maalitakse valge värviga mustrid – tehnika õitseng keskminoilisel ajal. 

Valgele lisanduvad teised värvid – punane, tumekollane. Mustrid algselt sirgjoonelised, siis elavamaks ja mitmekesisemaks –kurvid, spiraalid, hiljem ka stiliseeritud taimemotiivid: leiukoha järgi Kamarese vaasid (nn. Kamarese vaasistiil).
 Keskminoilise aja lõpus, hilisminoilise aja põhjalik muutus:värvirikkus taandub, stilisatsiooni asemel suur naturalism, taimevormid loomulikul kujul -iiris, liilia, Mereelukad, kalad, teod, korallisarnased kujundid (näit. Vaas meritähtedega). Kõige hilisem.nn paleestiil – uus stilisatsiooniperiood, sümmeetria ja reeglipärasus. Knossose loss.

Minose Kreeta rõivastus (“Pariisitar” Knossose seinamaalilt)

Kangad – purpuri värvimine levinud – varemetes leitud purpurtigude kodade lademeid.

Pronks – sälinud on jäljed pronksivalu töökodadest.

Kullassepatööd – leiud on pärit tegelikult mandrilt (omal ajal Kreetalt mandrile sisseveetud). Tehnikatest. Panustöö (näit. pistoda jahistseeniga), kohrutus – haruldased kuldpeekrid.

Ehted – (Eretria museum, Heraklion museum: http://www.ancient-greece.org/)

Minose perioodi Trooja ja Kreeta meistrid juurutasid ehete tüübid (käevõrud, kõrvarõngad, kaelakeed), mis jäid kasutusele umbes 2500 a.st kuni Kreeka klassikalise perioodi alguseni 479-323 eKr. 
Ehetest: http://www.allaboutgemstones.com/jewelry_history_ancient_greek.html

  Tüüpiline töö koosnes omavahel põimitud traadiga ühendatud õhukestest spiraalidest ja kettidest ning õhukesest plekist vormitud kroonlehtedest ja rosettidest. Tavaline oli tempeljäljendite ja emaili kasutamine. Vabalt kasutati ka granulatsiooni ja filigraani tehnikat. Samas kividest panustehnika oli harvaesinev. Motiivid: spiraalid, kalad, meritähed, liblikad. Kaelakeed, ripatsid mesilaste kujutistega, samuti väiksed perforeeritud kuldsed disketid, mida ilmselt kinnitati riietele ja kohrutustehnikas pikad ovaalsed kuldsed diadeemid.

Kuldpeeker Vaphio kuppelhauast – (kohristöödest on kreeta kunsti tippsaavutuseks Lakooniast leitud kuldpeekrid). 

Kreeta arengu kõrgpunkt 2.aastatuh. algul eKr., siis hääbumine. Samas ulatus Kreeta saarel arenenud kunst Peloponnesose poolsaarele ja sealt edasi ka põhja poole, kus elulaad ja olud karmimad, sõjakamad – kaugemalt põhjast pidevad madalamate kultuuridega suguharude sissetungid.


Mükeene

Mükene linn on Homerose eepose “Ilias” kangelase Agamemnoni kodupaik, tähtsaim egeuse kultuuri keskus mandril. Arheoloogid on kindlaks teinud, et sealsel alal on olnud 9 linna, mille õitsengud vaheldusid III-II at jooksul eKr.

Homerose eeposes mainitud Trooja on järjekorras kuues (E. H. Gomrich, 1997). Kultuuri elukorraldus sõjakas. Arenenud aga ka ülemere kaubanduslikud suhted – Süüria, Egiptus, Sitsiilia. 
Leitud omapäraseid maa-aluseid kaevushaudu, kuppelhaudu (sarnasus idamaade haudehitistega). Ehitusmälestistest silmapaistvamad kindlustatud väljastpoolt lihtsad ümarehituslikud paleed, hiigelsuurtest 5m kiviplokkidest ringsed linnamüürid. 

Tirynsi kindlus Peloponnesose poolsaarel– legendides kükloopide kätetööd. 

Eriline tähelepanu kindlustatud väravatel – kuulus Mükene lõvivärav: kolm suurt kivitahukat all ja ülal nende peale toetuv kolmnurkne kiviplaat, sammastele toetuvad 2 kõrgreljeefiks tahutud elukat. 


Paleede sisekujundus toretsev – rikkalikud luksuslikud friisid, freskod, sambad kaetud sõjasaagiks saadud kullaga.



Maalidel leitud sarnasust Egiptuse Uue Riigi ornamentikaga. Sama stiil ka kreeta eeskujudel. Ka kunstnikke kutsuti Kreetalt. Olemus aga totaalselt kreeta kunstist erinev.

Vaasimaalidel – nn. paleestiil, enamuses sisse veetud Kreetalt. Üsna hilisminolise perioodi lõpul uus stiil kahvatute värvidega, ornamentika kõrval juba ka inim- ja loomafiguure. Kogu Egeuse kultuuri perioodi vältel glasuure ei tunta. Kujutatud stseenide eripärad – temaatika on sõjakam.

Kullassepakunstis esineb samuti sisseveetud esemeid. Kohalikud on kuldmaskid. On leitud ka kärgemailiga kaunistatud esemeid (roheline ja helesinine). 

Kivilõikekunstis rida tehniliselt täiuslikke poolvääriskive süvendatult sisselõigatud kujutistega – suurepärased loomakujutised ja ka usulised tseremooniad.

Tekstiil – vanima spetsiaalse tikkimisnõela leidis Mükeenest Heinrich Schliemann. Kangaste kaunistamisel on tikkimine igal juhul vanem võte kui sissekootud muster, mida oli palju raskem ja keerulisem teha. Kreeta-Mükeene kunst hävines lõplikult Santorini vulkaanipurske tagajärjel. Üksikuid elemente jääb edasi püsima Kreeka kunstis.