Sissejuhatuseks
Loosi, saatuse või vanajumala tahtel... ei, see on liiga pateetiline. Ühesõnaga, renessansi võrdlussubjektideks sattusid noorem Lippi, üks Clouetist (kuna ma päris kindlalt ei mäleta, kumb neist ja märgitatud polnud samuti, võtsin isa ette – tööd on huvitavamad) ja ei keegi muu kui Leonardo.Kuna Leonardo kohta on meeletult materjali, siis tõin esile vaid mõned viited. Teiste kohta õnneks või õnnetuseks niipalju materjali siiski ei ole. Viidetes kordub Britannica võrguversioon. Kuna akadeemiliste õpingute käigus õppisin seda teatmeteost usaldama, ei sea ma ka võrguversiooni kahtluse alla. Samal ajal on Wikipedias leiduv kahtlane. Siiski mitte alati. Kahtlane on ta vaid siis, kui käsitleb veidi tundmatuid teemasid. Vaevalt et Leonardo kohta saab midagi viltu minna. Või noh, 99% osas Wikipedia tuntud isikute kohta otse ei valeta. Loodetavasti.
Kasutatud materjal
___
Kuskilt tuleb alata...
Alustan Leonardost. Kunstiajalugu käsitleb teda kui geniaalset kunstnikku. Tüüpilise renessansi-ajastu esindajana aga oli tema tähtsus määratult suurem kui pelgalt väga heaks kunstnikuks olemine – ta oli eelkõige avastaja, teadlane, insener. Ja kunstnik.Siia sobib hästi 90minutiline film, mis käsiteb Leonardot kui oma ajastu esindajat, aga ka kui erakordset inimest.
Vast ei ole mõtet hakata ümber jutustama renessansi-ajastu märgilise isiku elulugu. Tegelikult ei ole mõtet mainida ka vist tema tähtsamaid teoseid. Neid, mida peetakse tähtsamaiks. Nagunii teatakse, nagunii tuntakse. Ilmselt pole tsiviliseeritud maailmas palju neid, kes pole kuulnud Mona Lisa naeratusest. Ja Leonardo pühast õhtusöömaajast, mis ilmselt pole kuigi täpne ajaloo reprodutseering. Ja mis siis. Kunst on kunst. Siiski, minu jaoks on Leonardo eelkõige Cecilia Gallerani (paremal) portree autor. Maali teatakse ka "Daam hermeliiniga" nime all. Ses maalis on elegants, seesama monalisanaeratus, võibolla napim kui maailmakuulsal maalitud daamil, ja siin on hermeliin! Imeilus loomake, kes kordab daami haprust ja õrnust. Nii ilmses kui detailides. Käpas ja käes. See on maal, mis on võrdväärne Cloueti "Francois I" maaliga. Kui vanemat Clouet'd (Jean Clouet) peetakse üheks parimaks portretistiks üldse, siis ega selle konkreetse daami portree suuremat alla jää.
Vaadake ise. Vasakul võrdlus, paremal detail maalist "Daam hermeliiniga".
-1483-90.jpg)
Lippi nende kahe kõrvale kui portretist ei mahu. Ses mõttes, et jah, oma ajastu vaimus (kuskilt pidi ju sissetulek tulema), maalis ta samuti inimesi, aga noore Lippi tähtsamaiks töödeks ei saa portreid pidada. Kui uskuda allikaid. Kui need kaks, Leonardo ja Clouet on väga tuntud portreede-kunstnikud (Leonardol, tõsi, on päris mitu (kui mitte laskuda suhtarvudesse) ilmakuulsat tööd, mis pole portreed, ja milline Leonardo teos ei oleks kuulus?), siis Lippi tegeles pühapiltidega. Ses mõttes, et maalis stseene Uuest Testamendist. Võibolla ka Vanast...Siiski, võrdluseks üks Lippi portree, autoportee... (paremal).
Detailidest
Kui juba jutt Lippi juurde jõudis, siis esteks tasuks ära märkida ta ebatavaline sünnipäritolu. Ses mõttes, et ta on Lippi vanema ja noore nunna laps. Ebatavaline on aga fakt seetõttu, et tavaliselt sellist tõsiasja ei avalikustata.Filippino Lippi tööd on äärmiselt detailsed, elavad, sooja koloriidiga. Detailsus oli teatavasti omane Madalmaadele, elutruudus prantsuse maalile. Seega võib loogelise võrdusmärgi tõmmata, toetudes n-ö "elusate" maalide faktile, Clouet'le. Samas, peale selle, et ka prantslast iseloomustas elutuudus ning soojus, pööras Lippi suurt tähelepanu detailidele.
Nojah, tegelikult, kui me räägime vanema Clouet õukonna-maalidest, siis temaga on see lugu, et päriselt ei saa neid maale talle omistada. Kokkuleppeliselt jah, sest enamik kunstiajaloolasi on ühel meelel maalide kuuluvuse osas.
Varasemal perioodil maalis prantslane ka stseene piiblist, mis veelkord seob teda Lippiga. Ning muidugi Leonardoga. Samas on nii, et pühalikke stseene maalis enamik, kui mitte kõik, tolleaegseid kunstnikke, niisiis ei saa päris öelda, et see seotus on midagi eriskummalist. Lihtsalt seotus.
Leonardo maalid on samuti elusad – aga tema pöörab suurt tähelepanu mitte niivõrd detailitäpsusel (väike erinevus nii Lippist kui Clouetist), kuigi ka see on oluline, vaid asjade olemuslikkusele, jättes siinkohal kõrvale tema meditsiinilised huvid.
Ning kui meenutada kasvõi "Daami hermeliiniga" või miks mitte maali, kus peal Püha Peetruse ristilöömine, siis just õhkkonna loomine näib olevat see, mis tegi Leonardost Leonardo da Vinci. Kunstnikuna. Kui mitte mainida vargusi ja muid väheolulisi pisidetaile :)
Tuleb kindlasti märkida, et nii Leonardo kui ka Filippino Lippi maalitavad on eriti pehmete näojoontega, seevastu prantslased on kuidagi "kirvenäod". Tagantjärele on raske uskuda, et nii tõesti oligi. Võibolla on aga asi selles, et itallastele meeldib rohkem pehmus, prantslane aga rõhutab kontraste. Miks siis mitte näojoontes...
Juurde mõned pildid. Vasakul ülal Lippi "Muusika allegooria" (Allegooria muusikas), vasakul all Clouet "Margarita portree" , paremal ülal "Ginerva de Benci", paremal all "La bella Ferroniere", mõlemad Leonardo tööd. Kui meenutada tolleaegseid iluideaale, siis on täiesti arusaadav, miks tolleaegsed näod kipuvad olema kuidagi... ühetaolised? Väheke iseloomutud. Siledad... Nii on kõigil neil kolmel kuidagi sarnased inimnägude maalimise tehnikad, tõsi, prantslasel veidi kontrastsem kui itallastel. Neil kahel, mõtlen.
Koloriit
Maalide koloriit teatavasti sõltub suuresti sellest, milliseid värve enam kasutati, kas siis sümbolina või siis sellepärast, et rõhutada maalitava tähtust, olulisust. Nii näiteks on Cloueti õukond, sealhulgas Francois I punasel taustal ja kuldne. Samamoodi on Margarita taust purpurne. Kuninglik värk, eksole. Samas on Guillame Bude maalitud äärmiselt tagasihoidlikus värviskaalas, rõhutatud on väärikust, samas hallikassinine taust laseb aimata, et tegu ei ole mitte vähetähtsa isikuga.Lippi on pühalike stseenide maalimisel kasutanud samuti eredaid toone, aga tema paneb need värvid särama pastelsel taustal. Sama moodi ka Leonardo. Samas, Leonardo tundub kasutavat leebemat värviskaalat, mis laseb just nimelt õhustikul esile tõusta...
Paremal Leonardo "Leda ja luik"
Vasakul "Francois I", paremal Lippi "Neitsi ilmumine St Bernardile".
Kokkuvõte
Nagu kõikidele kassidele tunduvad inimesed ühesugused, valgetele neegrid sarnased, siis ka mulle tundusid need kunstnikud äärmiselt sarnased – ajastu ju sama, teemad samad, meistrid, kellelt õpiti, samad...isegi inimesed, keda maaliti, tunduvad kuidagi liig sarnased. Tunnistan, viga on minus, siiski lähemal vaatlusel võib välja tuua mõned erinevused. Ei tea, kas nad on ka fundamentaalset laadi, siiski riskin:
prantslane Clouet tegeles peamiselt portreemaalimisega. Ilmselt majanduslikel kaalutlustel, oli ta ju õukonna-kunstnik. Siiski on ta suutnud talletada maalitavate isikupära, vaatamata sellele, et tuli maalida kindlas võtmes. Ta on ühtaegu tundliku pintsliga, samas aga kuidagi väga konkreetne.
Filippino Lippi õppis oma isa kõrval, pühendudes aga siiski pühamaalidele. Taiesed on lausa piinlikuseni detailsed, ta mängib sooja koloriidiga, unustamata ära punase ja sinise, ka oranži värvi tähenduse ning olulisuse. Ehk kasutab neid toone vaid siis, kui need tunduvad tõeliselt tähtsad.
Leonardo da Vinci puhul ei saa avastada maailma. Tema kohta on öeldud väga palju sõnu, mis kõik algavad epiteediga "geniaalne". Nojah. Need, mida maailm peab geniaalseks, on seda võibolla tõesti. Tema maalid on elusad, mõtlikud, kuidagi intelligentsed. Minule aga meeldivad loomad... ning see, kuidas kunstnik on suutnud talletada lemmiklooma ja inimese seotuse. Seose. Ning võibolla ainuüksi see väike detail saab määravaks, miks ka mina pean teda oluliseks. Mitte et see kuidagi oluline oleks...
