19. sajandi kassid ja muud ilusad pudulojused

Sissejuhatuseks

Kui mõelda loomadele (nii suurtele kui väikestele) kunstiajaloos, siis enne 19. sajandit (muidugi ka sel ajal), domineerisid koerad ja hobused. Enesestmõistetaval põhjusel. Koerad on kasulikud - jahivad ning annavad häiret. Hea küll, lossides peeti neid peamiselt jahi eesmärgil. Hobuse roll oli mitmekesisem – traktorist kuni Ferrarini välja. Ning kõik need vahepealsed etapid.
Nii kujutatakse varasemas kunstis peamiselt koeri ja hobuseid. Muidugi on erandeid - kui minna Egiptusesse või Hiina. Või mõelda sellele, et ka kõiksugu Vanast Testamendist inspireeritud kollid olid populaarsed usulise fanatismi ajastul. Ehk alati on leidunud kunstnikke, keda köidavad koletised. Nii heas kui halvas mõttes. Ning realismis võib kohata lehmi. Lihtsalt sellepärast, et nad markeerivad pastoraalset elulaadi.
19. sajand ei ole ka just väga kasside ja pudulojusterikas. Välja arvatud üks kunstisuund - romantism. Ning impressionism - siin on küll üks suur tegija – Manet, teised keskendusid kas loodus-, tänava- , või Toulouse-Lautreci silmas pidades lõbumajaimpressioonile.

Niisiis klassitsism.

Mis see kass siin paremal teeb? Tegelikult ei teegi. Loom on juurde kleebitud. Sest klassitsismiajastu kunstis on loomi piltidelt üsna raske leida. Aga see siin sobib klassitsisliku Davidi juurde väga kenasti.
Pilt paremal: Jacques Louis David, "Le Chat avec Madame Recamier". Koos lisandusega.

Vasakul ülal olev pilt on aga Théodore Gericault'i oma. Lahendus on klassitsistlikus võtmes, niisiis ehk tõesti on tegu ühega vähestest klassitsistlikest teostest, kus kujutatakse kassi? Nojah, last ka. Kuigi arvestades seda, et klassitsismi viljelevad kunstnikud vältisid loomi, siis võibolla jääb see kunstiteos kuskile vahepeale. Järgmisi Gericaulti pilte ei oska klassitsismiks pidada. Tonaalsuse ja meeleolu järgi liigitaks nad pigemini romantismiks...
                                                                    
 Siiski, üks tuntuim Gericaulti kass on aga väga surnud. Rääkides meeleolust.

Väga toredad on aga tema sketšid kaslastest.

See on teine tähtis Gericaulti kass. Pildi pealkiri on oluliselt informatiivsem ja igavam kui pilt ise – "Valge kass". See loomake siin on elegantsi maine kehastus.










Üpris levinud motiiv on lapsuke koos kassiga. Kassidega.

Need ülalolevad kaks pilti kuuluvad Albrecht Samuel Ankerile, " Tüdruk hoiab kahte kassi"  ja "Tüdruk koos korvis kassipoegadega" (1862)

 Mis või kes saavad aga olla veel armsam kui kassipojad? Õige. Loomapojad. Ilma inimtegurita. Barber Burtoni  "Darby ja Joan".

Ülal olev pilt on kuidagi... imelik. Kass on imelik. Kuidagi elutu. Silmad on tardunud ühte punkti. Nagu kass oleks justkui palderjani saanud ja toibub nüüd sellest. See eripära on ka üks põhjuseid, miks valisin selle Frederico Andreotti pildi. "Lemmik".

Üle ja ümber ei saa Dore kassist. Muinasjutulisest ja kuidagi õelast. Võibolla seisis Pratchettil just see kass silmade ees (peale oma karvapallide), kui kirjutas Greebuloomast. Lahedast, toredast ja olemuslikult väga kassilikust kassist.
Pildil illustratsioon – "Frontispice pour Le Maître Chat ou Le Chat botté", de Charles Perrault (1862).

Ja üks lähivõte ka.

Romantikuid köitis ka suur kass. Ehk siis kodustamata kiskja. Väike valik ka neist.

Tegu on järgmiste piltidega – ülalt alla: Theodore Gericault "Jalutav lõvi", Eugene Delacroix "Lõvi ja kaiman", Sir Edwin Landseer "Kõrb" (1849), Eugene Delacroix "Tiiger".

Ning üks tore öökullipilt. Lihtsalt niisama. Sest öökullid on ühed kõige ilusamad linnud. Ja see on Dore.

Realism pakub vähe kaslasi. Küll aga mõnd kena looma, keda väga tihti 19. sajandi 
kunstis ei kohta. 

Viimase pildi puhul ei ole kunstivool nii selge. Pigem on tegu sümbolistliku autoriga. Küll aga sobib ta eelmistega.
Niisiis, tegu on Gustave Courbet "Püünisesse sattunud rebasega", Adolph von Menzeli siilidega ning Gustave Moreau "Istuva naisega". 

Impressionistid huvitusid hetkedest. Võibolla tundus neile kass kuidagi igav, sest nii mõnigi kord muidu nii vilgas loom keerab end õige ruttu magama inimese juuresolekul. Eriti kui tegu on eakama isendiga. 
Edouard Manet'le aga meeldis neid visandada ja maalida. Ülevaatlikumalt siit:

http://culturalcat.com/?p=1105

Aga näidiseks paar pilti samuti 

Leidsin ka paari Claude Monet kassi

Pierre-Auguste Renoir kiisud on kohe eriti õrnad. Võibolla ei suhelnud ta kassidega või sattusid kohe eriti lojud loomakesed ta vaatevälja. Või andis kunstnik neile altkäemaksu.

Ja nüüd paar mitte-nii-kuulsat-kassi. Lihtsalt, et kasse nähti ka teistmood. Alloleva pildi maalis Jean-François Millet "Kass aknal" ja teised Jacob Maris. "Tüdruk mängiva kassiga" ja "Mängides kassiga".

Ja nüüd üks post-impressionistliku maiguga pilt - Henri Matisse'i  "Tüdruk must kassiga".

Järgmine pilt pole küll impressionism, aga kuulub kindlasti sellesse ajastusse... John White Alexander ja "Paljaõlgne".

Nii.Ja nüüd natuke kunstilist inspiratsiooni. Esimene pilt Matisse'i ainetel.

Kuna van Gogh lihtsalt on nii huvitava ja omapärase käekirjaga, aga kasse üldse ei maalinud, või kui, siis neid avalikkusele ei näidata, siis ka üks "Goghi kass" :)

Ning kui tahate end edasi lõbustada, siis vaadake, kuidas saab lihtsameelseid inimesi ära petta :)

Leonardost Clouet' ja Filippino Lippini

Sissejuhatuseks

Loosi, saatuse või vanajumala tahtel... ei, see on liiga pateetiline. Ühesõnaga, renessansi võrdlussubjektideks sattusid noorem Lippi, üks Clouetist (kuna ma päris kindlalt ei mäleta, kumb neist ja märgitatud polnud samuti, võtsin isa ette – tööd on huvitavamad) ja ei keegi muu kui Leonardo. 
Kuna Leonardo kohta on meeletult materjali, siis tõin esile vaid mõned viited. Teiste kohta õnneks või õnnetuseks niipalju materjali siiski ei ole. Viidetes kordub Britannica võrguversioon. Kuna akadeemiliste õpingute käigus õppisin seda teatmeteost usaldama, ei sea ma ka võrguversiooni kahtluse alla. Samal ajal on Wikipedias leiduv kahtlane. Siiski mitte alati. Kahtlane on ta vaid siis, kui käsitleb veidi tundmatuid teemasid. Vaevalt et Leonardo kohta saab midagi viltu minna. Või noh, 99% osas Wikipedia tuntud isikute kohta otse ei valeta. Loodetavasti. 

Kasutatud materjal

 

http://www.leonardoda-vinci.org/

http://www.leonardodavinci.net/

http://www.ucmp.berkeley.edu/history/vinci.html

http://www.britannica.com/EBchecked/topic/336408/Leonardo-da-Vinci

http://www.davincilife.com/

www.youtube.com/watch?v=f5x3MaZ6fqQ

http://www.biography.com/people/leonardo-da-vinci-40396 
____

http://www.metmuseum.org/toah/hd/lipp/hd_lipp.htm

http://www.artcyclopedia.com/artists/lippi_filippino.html

http://www.italian-renaissance-art.com/Filippino-Lippi.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Filippino_Lippi

http://www.arthistory.net/artists/filippinolippi/filippinolippi1.html

___

http://www.britannica.com/EBchecked/topic/122402/Jean-Clouet

http://www.wga.hu/frames-e.html?/html/c/clouet/jean/index.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Clouet

http://www.infoplease.com/encyclopedia/people/clouet-jean.html

 

Kuskilt tuleb alata... 

Alustan Leonardost. Kunstiajalugu käsitleb teda kui geniaalset kunstnikku. Tüüpilise renessansi-ajastu esindajana aga oli tema tähtsus määratult suurem kui pelgalt väga heaks kunstnikuks olemine – ta oli eelkõige avastaja, teadlane, insener. Ja kunstnik.
Siia sobib hästi 90minutiline film, mis käsiteb Leonardot kui oma ajastu esindajat, aga ka kui erakordset inimest. 

 

Vast ei ole mõtet hakata ümber jutustama renessansi-ajastu märgilise isiku elulugu. Tegelikult ei ole mõtet mainida ka vist tema tähtsamaid teoseid. Neid, mida peetakse tähtsamaiks. Nagunii teatakse, nagunii tuntakse. Ilmselt pole tsiviliseeritud maailmas palju neid, kes pole kuulnud Mona Lisa naeratusest. Ja Leonardo pühast õhtusöömaajast, mis ilmselt pole kuigi täpne ajaloo reprodutseering. Ja mis siis. Kunst on kunst. Siiski, minu jaoks on Leonardo eelkõige Cecilia Gallerani (paremal) portree autor. Maali teatakse ka "Daam hermeliiniga" nime all. Ses maalis on elegants, seesama monalisanaeratus, võibolla napim kui maailmakuulsal maalitud daamil, ja siin on hermeliin! Imeilus loomake, kes kordab daami haprust ja õrnust. Nii ilmses kui detailides. Käpas ja käes. See on maal, mis on võrdväärne Cloueti "Francois I" maaliga. Kui vanemat Clouet'd (Jean Clouet) peetakse üheks parimaks portretistiks üldse, siis ega selle konkreetse daami portree suuremat alla jää. 

Vaadake ise. Vasakul võrdlus, paremal detail maalist "Daam hermeliiniga".

Lippi nende kahe kõrvale kui portretist ei mahu. Ses mõttes, et jah, oma ajastu vaimus (kuskilt pidi ju sissetulek tulema), maalis ta samuti inimesi, aga noore Lippi tähtsamaiks töödeks ei saa portreid pidada. Kui uskuda allikaid. Kui need kaks, Leonardo ja Clouet on väga tuntud portreede-kunstnikud (Leonardol, tõsi, on päris mitu (kui mitte laskuda suhtarvudesse) ilmakuulsat tööd, mis pole portreed, ja milline Leonardo teos ei oleks kuulus?), siis Lippi tegeles pühapiltidega. Ses mõttes, et maalis stseene Uuest Testamendist. Võibolla ka Vanast...


Siiski, võrdluseks üks Lippi portree, autoportee... (paremal).

Detailidest 

Kui juba jutt Lippi juurde jõudis, siis esteks tasuks ära märkida ta ebatavaline sünnipäritolu. Ses mõttes, et ta on Lippi vanema ja noore nunna laps. Ebatavaline on aga fakt seetõttu, et tavaliselt sellist tõsiasja ei avalikustata.
Filippino Lippi tööd on äärmiselt detailsed, elavad, sooja koloriidiga. Detailsus oli teatavasti omane Madalmaadele, elutruudus prantsuse maalile. Seega võib  loogelise võrdusmärgi tõmmata, toetudes n-ö "elusate" maalide faktile, Clouet'le. Samas, peale selle, et ka prantslast iseloomustas elutuudus ning soojus, pööras Lippi  suurt tähelepanu detailidele. 
Nojah, tegelikult, kui me räägime vanema Clouet õukonna-maalidest, siis temaga on see lugu, et päriselt ei saa neid maale talle omistada. Kokkuleppeliselt jah, sest enamik kunstiajaloolasi on ühel meelel maalide kuuluvuse osas.
Varasemal perioodil maalis prantslane ka stseene piiblist, mis veelkord seob teda Lippiga. Ning muidugi Leonardoga. Samas on nii, et pühalikke stseene maalis enamik, kui mitte kõik, tolleaegseid kunstnikke, niisiis ei saa päris öelda, et see seotus on midagi eriskummalist. Lihtsalt seotus.
Leonardo maalid on samuti elusad – aga tema pöörab suurt tähelepanu mitte niivõrd detailitäpsusel (väike erinevus nii Lippist kui  Clouetist), kuigi ka see on oluline, vaid asjade olemuslikkusele, jättes siinkohal kõrvale tema meditsiinilised huvid. 
Ning kui meenutada kasvõi "Daami hermeliiniga" või miks mitte maali, kus peal Püha Peetruse ristilöömine, siis just õhkkonna loomine näib olevat see, mis tegi Leonardost Leonardo da Vinci. Kunstnikuna. Kui mitte mainida vargusi ja muid väheolulisi pisidetaile :)
Tuleb kindlasti märkida, et nii Leonardo kui ka Filippino Lippi maalitavad on eriti pehmete näojoontega, seevastu prantslased on kuidagi "kirvenäod". Tagantjärele on raske uskuda, et nii tõesti oligi. Võibolla on aga asi selles, et itallastele meeldib rohkem pehmus, prantslane aga rõhutab kontraste. Miks siis mitte näojoontes... 
Juurde mõned pildid. Vasakul ülal Lippi "Muusika allegooria" (Allegooria muusikas), vasakul all Clouet "Margarita portree" , paremal ülal "Ginerva de Benci", paremal all "La bella Ferroniere", mõlemad Leonardo tööd.
Kui meenutada tolleaegseid iluideaale, siis on täiesti arusaadav, miks tolleaegsed näod kipuvad olema kuidagi... ühetaolised? Väheke iseloomutud. Siledad... Nii on kõigil neil kolmel kuidagi sarnased inimnägude maalimise tehnikad, tõsi, prantslasel veidi kontrastsem kui itallastel. Neil kahel, mõtlen.

 Koloriit

Maalide koloriit teatavasti sõltub suuresti sellest, milliseid värve enam kasutati, kas siis sümbolina või siis sellepärast, et rõhutada maalitava tähtust, olulisust. Nii näiteks on Cloueti õukond, sealhulgas Francois I punasel taustal ja kuldne. Samamoodi on Margarita taust purpurne. Kuninglik värk, eksole. Samas on Guillame Bude maalitud äärmiselt tagasihoidlikus värviskaalas, rõhutatud on väärikust, samas hallikassinine taust laseb aimata, et tegu ei ole mitte vähetähtsa isikuga.
Lippi on pühalike stseenide maalimisel kasutanud samuti eredaid toone, aga tema paneb need värvid särama pastelsel taustal. Sama moodi ka Leonardo. Samas, Leonardo tundub kasutavat leebemat värviskaalat, mis laseb just nimelt õhustikul esile tõusta...

Paremal Leonardo "Leda ja luik"



Vasakul  "Francois I", paremal Lippi "Neitsi ilmumine St Bernardile".

Kokkuvõte

Nagu kõikidele kassidele tunduvad inimesed ühesugused, valgetele neegrid sarnased, siis ka mulle tundusid need kunstnikud äärmiselt sarnased – ajastu ju sama, teemad samad, meistrid, kellelt õpiti, samad...isegi inimesed, keda maaliti, tunduvad kuidagi liig sarnased. Tunnistan, viga on minus, siiski lähemal vaatlusel võib välja tuua mõned erinevused. Ei tea, kas nad on ka fundamentaalset laadi, siiski riskin:

prantslane Clouet tegeles peamiselt portreemaalimisega. Ilmselt majanduslikel kaalutlustel, oli ta ju õukonna-kunstnik. Siiski on ta suutnud talletada maalitavate isikupära, vaatamata sellele, et tuli maalida kindlas võtmes. Ta on ühtaegu tundliku pintsliga, samas aga kuidagi väga konkreetne. 

Filippino Lippi õppis oma isa kõrval, pühendudes aga siiski pühamaalidele. Taiesed on lausa piinlikuseni detailsed, ta mängib sooja koloriidiga, unustamata ära punase ja sinise, ka oranži värvi tähenduse ning olulisuse. Ehk kasutab neid toone vaid siis, kui need tunduvad tõeliselt tähtsad.

Leonardo da Vinci puhul ei saa avastada maailma. Tema kohta on öeldud väga palju sõnu, mis kõik algavad epiteediga "geniaalne". Nojah. Need, mida maailm peab geniaalseks, on seda võibolla tõesti. Tema maalid on elusad, mõtlikud, kuidagi intelligentsed. Minule aga meeldivad loomad... ning see, kuidas kunstnik on suutnud talletada lemmiklooma ja inimese seotuse. Seose. Ning võibolla ainuüksi see väike detail saab määravaks, miks ka mina pean teda oluliseks. Mitte et see kuidagi oluline oleks...