Noorest Eesti kunstist, KUMU tähtteoste põhjal

Eesti kunst on umbes sama vana kui kultuur. Kui sellest välja jätta lisand "-rahva". Niisiis, õige nooruke. Isegi siis, kui alustada Johann Kölerist, Hoffmannist, Nikolai Triigist... Kui lugeda sisse balti-saksa kunstnikud.

Eesti Kunstimuuseum, mille lipulaevaks KUMU peahoone kogud, sisaldab pea kõiki tähtsamaid kunstiteoseid, mille järgi saab aimu Eesti kunstist, eestipärasest kunstist. 

Eesti kunsti alguseks võib lugeda balti-saksa ja akadeemise kunsti õitseaega. Õitseaeg on muidugi kunstiline liialdus... Nagu suur osa sellest, mida saab nimetada Eesti päris oma kultuuriks, päris oma kunstiks. 

Kui KUMU polnud veel KUMU ehk Eesti kunstimuuseum asus vanalinnas, siis pikkade aastate tagant meenuvad peamiselt Köleri pildid. Need kõige tuntumad, ja samas kõige ekspressiivsemad oma realismis. Vana mees ja vana naine. Võimalik, et asi oli presentatsioonis, sest KUMUs nad ei hakanud silma. Isegi kui nad ülal olid/on. 

Pigem domineerivad KUMU väljapanekus oluliselt modersemad teosed. Mis võib olla ka lihtsalt mulje, sest kui lugeda dateeringut, siis ei saa just öelda, et Konrad Mägi ja Jaan Koort oleks sõna otseses mõttes kaasaegsed. Jah, tegu oli modernismi sünniga ning need kaks kindlasti lipulaevad.

Kui päris algusesse minna, siis püsiekspositsioon algab sajandi vahetuse teostega, millest KUMU kunstiteadlased on eraldi välja toonud Ants Laikmaa (1866-1954) 1902. aasta pastelliga joonistatud autoportree. "Pastellimaal jäigi kogu eluks Laikmaa väljendusvahendiks, just selles tehnikas saavutas ta suure meisterlikkuse. Julge pilk ja sirge rüht kõnelevad uhkusest oma päritolu ja ameti üle.

Varastele töödele iseloomulikus impressionistlikus laadis karakterportreedes ja rahvariideis eestineidude kujudes kehastus ka kunstniku rahvuslik eneseteadvus," on kirjutatud teose tutvustuseks. Laikmaa on üks neist, keda võib nimetada osakeseks Pallase koolkonnast.

Pallas on Eesti kunsti jaoks vägagi märgiline, sest julgelt võib öelda, et just sellest koolist sai alguse Eesti rahvuslik kunstielu. Rajati ta 1919. aastal, ning kool oli väga oluline 20.-30. aastail. Tegelikult ulatub Pallase mõju palju kaugemale, sest see kool polnud mitte ainult teerajaja omas valdkonnas, vaid tänu Pallasele jõudis Eesti kunst suhteliselt kõrgele tasemele ja väga väikese hoovõtuga.

Teise olulise ja märgilise teosena toob KUMU välja Kristjan Raua (1865-1943) tempera "Puhkus teel Egiptusesse" (1902-1905). Teos  viitab Uuest Testamendist tuntud Maarja, Joosepi ja Jeesuslapse Egiptusesse põgenemise loole, ent teost on nimetatud ka lihtsalt „Ristiks” ja „Puhkuseks rännakul”. See annab võimaluse teose avaramaks tõlgendamiseks. Inimese ja kõiksuse üleva suhte teemat arendas Kristjan Raud pea kõigis küpsesse loomingusse kuuluvates teostes.Nii võib  ka selle pildi juures mõelda puhkusest elurännakul, mõtisklushetkest, mil inimene juurdleb oma koha üle universumis. Kristilik vihjena, või noh, päris otsese tsitaadina mõjub pildile tõmmatud rist.

Järgmine saal viib edasi juba mainitud modernismiteoste juurde. Ehk siis, eraldi tuuakse seal välja Konrad Mägi (1878–1925) ja Jaan Koort (1883–1935). Täpsemalt Mägi õlimaal (1913-1914) "Maastik kividega". KUMU tekstist võib lugeda, et Konrad Mägi oli maalija, kelle peamiseks väljendusvahendiks kujunes värv ning et ühena esimestest Eesti modernismiaja maastikumaalijatest suutis ta mõista kodumaiste motiivide maalilisi võimalusi. Eesti looduse värvikuse vahendamises polnud kunstnikule võrdset. Mitte keegi polnud siinset igavavõitu maastikku maalinud sedavõrd suure kiindumuse ja väljendusjõuga. Ning tema oli see, tajus eriti selgelt vajadust luua Eestisse loomiguline keskkond. Nii saigi temast juba mainitud Pallase esimene juhataja.

Jaan Koort kuulus üheskoos Konrad Mägi ja Nikolai Triigiga Eesti esimesse modernistide põlvkonda. Teos "Metskits" on omal moel sümboliks saanud. Kui meenutada Eesti oma raha, siis ühel müntidest oli  Koorti skulptuuri joonis. Nii teab seda teost iga eestlane, kes on oma raha käes hoidnud, iseasi, kas ta on seda kunagi seostanud Koortiga. KUMU andmetel „Metskitsest” valas Jaan Koort 1929. aastal kolm varianti. Üks neist rändas Moskvasse Tretjakovi Galerii kollektsiooni, teine pandi välja Tallinnas Toompea jalamil asuva Nunne tänava haljasalale, KUMUs eksponeeritakse kolmandat versiooni. Haljasalal paiknenud loomakuju on pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal korduvalt varastatud ja lõhutud, seetõttu viidi 60 aastat linnas seisnud kuju originaal hoiule Tallinna Linnamuuseumisse ja asendati pronksist koopiaga.

Järgmises saalis astutakse avangardi jälgedel. Siin tuuakse välja  Arnold Akbergi (1894–1984)  ja Ado Vabbe (1892–1961) teosed.

Akbergi teos "Daam lapsega" (1926) on vertikaalsetele geomeetrilistele kujunditele üles ehitatud teos, milles tõesti aimub naise kuju. Kuigi äärmiselt abstraktne, on ta siiski jäänud natuurile kindlaks. Ruumilisus on saavutatud peegelpildiga. Teos on selge, lihtne ja harmoonilise värvigammaga. Kas esteetiline? Kindlasti, kui nautida sedasorti kunsti, mis lähtub eelkõige mõistusest.

Ado Vabbe värvilise kriidiga valminut teost "Parafraas" (1913–1914) on esmapilgul raske üldse mingiks teoseks nimetada. Pigem tundub ta nagu lapse käega joonistatud kujutis. On see inimese pea? Ilmselt küll. Kui pealtnäha mõttetu see joonistus ka tundub, on ta tehtud oma ajastu vaimus  – ehk siis tehnika ei pea mitte piirama kunstnikku. . Mõte peab olema vaba, liikuma justkui omapäi. Kuigi antud teos liigitud kunsti alla peamiselt vist seetõttu, et selle on teinud kunstnik, kes muidu on ka kunstnik, kes õnneks lõpetas avangardistlikud katsetused 1924.  aastal. 

Väikeses saalis , mis kannab nime "Moodne inimene" tuuakse eraldi välja Eduard Ole (1898–1995) õlimaal "Reisijad" (1929). Temaatikast niipalju, et väidetavalt oli 20.-tel aastatel elegantselt riietatud inimeste kujutamine üks lemmikteemasid. Teosesse "Reisijad" on Ole maalinud hulga tuttavaid. Ning iseennastki. Tonaalsus on pehme, pastelne, kuidagi igavikuline. Teema on äärmiselt proosaline, mis see reisimine muud on kui elu paratamatus, aga toonide valik ja mingi tabamatu kergus teevad sellest teosest vaat et ühe kõige tähelepanuväärsema Eesti kunstiteose. 

Kui minna edasi, ehk tagasi natuuri juurde, märgitakse KUMU poolt ära kaks teost – Andrus Johani (1906–1941) ja Nikolai Kummitsa (1897–1944) teosed.

Johani  1940. aastal valminud õlimaal "Kunstniku isa portree" on justkui hommaaž isale, tema tööle, tema elule. Maal on üdini soe, muhe ja ehk humoorikaski. Vaba ja muretu. Tema loomingus ongi peategelaseks lihtsad inimesed, nende mured ja rõõmud. Ning nii näitab ta elu sellisena, nagu ta on.

Nikolai Kummitsa õlimaal "Lambi valgel" (1939) kujutab samuti pildikest elust. Kui Johani pea samas värvigammas maalitud teos oli helge ja rõõmus, siis see mõjub raskena. Kuigi side kahe inimese vahel on tajutav ja toob üldisesse armetusse valgust, mida märgib ilmselt ka hele sõõr inimeste peade kohal.

Ekspositsioon jätkub järgmisel korrusel, kus käsitletakse aega, mis surus loomeinimesed maadligi. Ja kui ta ei purustanud loometahet, siis surus selle rangetesse piiridesse. Ometi oli ka seal väljapääse, mis väljandusid väikeste detailid, vihjet või tsitaatidena. Neid ei pruukinud ära tunda see, kes lihtsalt asju üle vaatas ja heaks kiitis. Muidugi oli ka neid hindajaid ja lubajaid, kes pigistasid ühe silma kinni... Oluline oli vaid see, et käisid näiliselt nööri mööda. Tegid seda, mida kästi. Ja omamoodi, niimoodi, nagu parasjagu lasti... 

Nii või naa esitletakse esimeses väljapanekusaalis raskeid valikuid. Sotsialistlik realism tegi kunstist propagandavahendi, ning nii muutusidki pildid plakatlikuks. Sageli olid pildid varustatud hüüatustega, mis pidid kiitma korda ja innustama rahvast suurtele tegudele ehk siis seitsmeaastaks viieaastaga.  Nõukogudeajast pärit inimesele ei ole see ilmselt midagi uut. Ja nii oli see saal samal ajal nii kõnekas kui veidi tüütu. Ja muidugi äärmiselt õpetlik. Neile, kes tahavad ja suudavad õppida. Ses saalis on aga vähemalt üks selline teos, Elmar Kitse õlimaal "Kunstiteoste arutelu ENSV Kunstnike Liidus" (1947), mis on ühtaegu oma ajastule truu kui ka impressionistlik. 

Modernismile pühendatud saalis tuuakse välja lausa kolm kunstiteost. Henn Roode (1924-1974) "Demonstratsioon"(1965-1966), Olav Marani (1933-) "Konktal" (1966) ja Kaja Kärneri  (1920-1998) "Saunas" (1961). Viimane neist on aus olustikustseen, mille värvisuhted on kuidagi nihkes. See pilt ei mõju üheski plaanis siivutuna, kuigi teema ju vihjaks. Kõik on äärmiselt argine ja proosaline. Sotsrealism oma ehedal kujul. Kuigi mitte väga räigena.

"Demonstratsioon" on järjekordne näide kubismist. Geomeetrilisest, ja selgest. Ehk siis, tegu on sotsrealistliku kubismiga, ükskõik, kui võõrana see kõrvale tundub. Ja Roode puhul tuuakse just see asjaolu, ainult palju sõnaohtramalt ja ilustatult, esile. Ehk siis, ei midagi liiga uut, pigem olude ja modernsuse liitmine.

"Konktal" on aga hoopis midagi muud. Abstraktsus ja sürreaalsus? Ehk siis uue vormi otsingud, milles on võhikuil raske tunda ära kunsti ilminguid.. samas jällegi on kriitikud vaimustuses. Vorm ja kujutis panevad mõtte liikuma, tekitavad emotsiooni. Ning see näibki olevad abstraktsionistide peamine idee. Juhul, kui neid publik üldse huvitas...

Sürrelismiga loksub siiski asi veidi paika. Rohkem paika, kuigi võiks ju kalduda ka teises suunas minema. Sürrelismi saalis esitletakse teiste seas Ilmar Malini (1924–1994) "Kustuvat päikest"(1968) ja Ülo Soosteri  (1924–1970) "Huuli" (1964).

Malini sünteeliline temperateos on eelkõige võimas ja mõjus. Huvitav. Selline, mis tõmbab tahes-tahtmata pilku. Ning sellesse musta auku keskel võibki ära kaduda. Ainult sellepärast, mis seda ümbritseb ning mil viisil on see efekt esile kutsutud. Tsiteerides KUMU lehekülge:"„Kustuvat päikest” saadab tugev maailmalõpu hõng –intensiivsemat globaalse katastroofi nägemust Eesti kunstist ei oskagi nimetada. Lõpmatusse avanev must auk mõjub sügava haavana. Seda raamistav imehabras rebenenud hõõguv raam loob veenva ruumilisuse illusiooni. Nii et töö mõjub tõepoolest äärmiselt realistlikuna."

Soosteri "Huuled" on tekitavad täpselt vastupidise tunde. Jah, mõjub see teos küll, aga kuidagi valesti. Ses suhtes, et ta rõhutab inimese loomset poolt. Võibolla sama võimsalt, kui Malini teos rõhutas illusiooni realistliikus. Seda, mis võib olla kunsti üks alustaladest, alusimpulssidest – erootikat – aga see ei ole eriti esteetiline. Samas, erootika ei peagi olema esteetiline... Pilt mõjub nagu kuidagi alastiolek. Või nagu oleks kogemata kombel astunud sisse uksest, mis peaks olema lukus... 

Neoavangard esitleb Jüri Okase (1950-) videokoopiat  aastatel 1971–1976 valminud

kitsasfilmidest – "Dokument". "Okase monteeritud „Document” algab tema esimese

filmiga – poeetiliste kaadritega kiletükist, mis lendleb ja tantsiskleb rannas tuules, kord

kaamerapilgule lähenedes, kord kaugenedes. Järgneb ülesvõte häppeningist „Vesikaevur”, kus labidaga mees, kühveldades hullunult kord liiva, kord vett, uuristab rannaliiva kaeviku, kuhu ta lõpuks justkui hauda lükatakse. „Jalutuskäik sünnipäevale” dokumenteerib absurdset protsessiooni linnatänavatel, kus üledimensioonilist fallosekujulist objekti sätitakse erinevatesse paikadesse ja olukordadesse, nihestades kaine argise linnaruumi tavarütme ning luues kummalise tähendusega kohti. Erootilise alatooniga on ka liivarannas läbi mängitudhäppening „Tekstiilist viiner” ja siivsuse piiridelbalansseeriv „Week-end Väänas”. Dokument lõppeb Okase viimase filmiga aastast 1976, mil Tallinna Kunstihoone galeriis toimus tema ruumiinstallatsiooniks vormistatud isikunäitus."

Leonhard Lapini (1947-) "Rahva Hääl" (1980) oleks justkui tüpograafiline teos. Omal moel ju ongi – tekst ja kirjatüübid täiesti olemas. Ometi on see õlimaal, mis kantud konseptualismist. Ehk siis, selle teose suurest väärtusest ei saa keegi aru, kui konteksti pole antud. Või lahti ei seletata. Mis seoseid tekitab see teos neis, kes ei tea ajastust ja konkreetsest, teose sündi inpireerinud sündmuses  suurt midagi? Mida neis, kes ei tunne eesti keelt? Ei tea...

Et KUMUst saada terviklikku pilti Eesti kunstist, selleks ei piisa 2-3 tunnist, pigem ikka 2-3 nädalast. Niimoodi, et võtad aega ja süvened. Ning eriti hea, kui on kaasas mõni tark raamat või inimene, kes teab kunstiajaloost palju. Juhul, kui endal ei teki seoseid ning kui pilt üksi ei räägi kogu lugu. Kuigi võiks ja peaks...

Nii tasukski KUMUs ikka ja jälle käia, sest kes seal ikka 3 nädalat vastu peab. Pigem kord aastas, et värskendada mälu. Juhul, kui Tallinnasse asja...

19. sajandi kassid ja muud ilusad pudulojused

Sissejuhatuseks

Kui mõelda loomadele (nii suurtele kui väikestele) kunstiajaloos, siis enne 19. sajandit (muidugi ka sel ajal), domineerisid koerad ja hobused. Enesestmõistetaval põhjusel. Koerad on kasulikud - jahivad ning annavad häiret. Hea küll, lossides peeti neid peamiselt jahi eesmärgil. Hobuse roll oli mitmekesisem – traktorist kuni Ferrarini välja. Ning kõik need vahepealsed etapid.
Nii kujutatakse varasemas kunstis peamiselt koeri ja hobuseid. Muidugi on erandeid - kui minna Egiptusesse või Hiina. Või mõelda sellele, et ka kõiksugu Vanast Testamendist inspireeritud kollid olid populaarsed usulise fanatismi ajastul. Ehk alati on leidunud kunstnikke, keda köidavad koletised. Nii heas kui halvas mõttes. Ning realismis võib kohata lehmi. Lihtsalt sellepärast, et nad markeerivad pastoraalset elulaadi.
19. sajand ei ole ka just väga kasside ja pudulojusterikas. Välja arvatud üks kunstisuund - romantism. Ning impressionism - siin on küll üks suur tegija – Manet, teised keskendusid kas loodus-, tänava- , või Toulouse-Lautreci silmas pidades lõbumajaimpressioonile.

Niisiis klassitsism.

Mis see kass siin paremal teeb? Tegelikult ei teegi. Loom on juurde kleebitud. Sest klassitsismiajastu kunstis on loomi piltidelt üsna raske leida. Aga see siin sobib klassitsisliku Davidi juurde väga kenasti.
Pilt paremal: Jacques Louis David, "Le Chat avec Madame Recamier". Koos lisandusega.

Vasakul ülal olev pilt on aga Théodore Gericault'i oma. Lahendus on klassitsistlikus võtmes, niisiis ehk tõesti on tegu ühega vähestest klassitsistlikest teostest, kus kujutatakse kassi? Nojah, last ka. Kuigi arvestades seda, et klassitsismi viljelevad kunstnikud vältisid loomi, siis võibolla jääb see kunstiteos kuskile vahepeale. Järgmisi Gericaulti pilte ei oska klassitsismiks pidada. Tonaalsuse ja meeleolu järgi liigitaks nad pigemini romantismiks...
                                                                    
 Siiski, üks tuntuim Gericaulti kass on aga väga surnud. Rääkides meeleolust.

Väga toredad on aga tema sketšid kaslastest.

See on teine tähtis Gericaulti kass. Pildi pealkiri on oluliselt informatiivsem ja igavam kui pilt ise – "Valge kass". See loomake siin on elegantsi maine kehastus.










Üpris levinud motiiv on lapsuke koos kassiga. Kassidega.

Need ülalolevad kaks pilti kuuluvad Albrecht Samuel Ankerile, " Tüdruk hoiab kahte kassi"  ja "Tüdruk koos korvis kassipoegadega" (1862)

 Mis või kes saavad aga olla veel armsam kui kassipojad? Õige. Loomapojad. Ilma inimtegurita. Barber Burtoni  "Darby ja Joan".

Ülal olev pilt on kuidagi... imelik. Kass on imelik. Kuidagi elutu. Silmad on tardunud ühte punkti. Nagu kass oleks justkui palderjani saanud ja toibub nüüd sellest. See eripära on ka üks põhjuseid, miks valisin selle Frederico Andreotti pildi. "Lemmik".

Üle ja ümber ei saa Dore kassist. Muinasjutulisest ja kuidagi õelast. Võibolla seisis Pratchettil just see kass silmade ees (peale oma karvapallide), kui kirjutas Greebuloomast. Lahedast, toredast ja olemuslikult väga kassilikust kassist.
Pildil illustratsioon – "Frontispice pour Le Maître Chat ou Le Chat botté", de Charles Perrault (1862).

Ja üks lähivõte ka.

Romantikuid köitis ka suur kass. Ehk siis kodustamata kiskja. Väike valik ka neist.

Tegu on järgmiste piltidega – ülalt alla: Theodore Gericault "Jalutav lõvi", Eugene Delacroix "Lõvi ja kaiman", Sir Edwin Landseer "Kõrb" (1849), Eugene Delacroix "Tiiger".

Ning üks tore öökullipilt. Lihtsalt niisama. Sest öökullid on ühed kõige ilusamad linnud. Ja see on Dore.

Realism pakub vähe kaslasi. Küll aga mõnd kena looma, keda väga tihti 19. sajandi 
kunstis ei kohta. 

Viimase pildi puhul ei ole kunstivool nii selge. Pigem on tegu sümbolistliku autoriga. Küll aga sobib ta eelmistega.
Niisiis, tegu on Gustave Courbet "Püünisesse sattunud rebasega", Adolph von Menzeli siilidega ning Gustave Moreau "Istuva naisega". 

Impressionistid huvitusid hetkedest. Võibolla tundus neile kass kuidagi igav, sest nii mõnigi kord muidu nii vilgas loom keerab end õige ruttu magama inimese juuresolekul. Eriti kui tegu on eakama isendiga. 
Edouard Manet'le aga meeldis neid visandada ja maalida. Ülevaatlikumalt siit:

http://culturalcat.com/?p=1105

Aga näidiseks paar pilti samuti 

Leidsin ka paari Claude Monet kassi

Pierre-Auguste Renoir kiisud on kohe eriti õrnad. Võibolla ei suhelnud ta kassidega või sattusid kohe eriti lojud loomakesed ta vaatevälja. Või andis kunstnik neile altkäemaksu.

Ja nüüd paar mitte-nii-kuulsat-kassi. Lihtsalt, et kasse nähti ka teistmood. Alloleva pildi maalis Jean-François Millet "Kass aknal" ja teised Jacob Maris. "Tüdruk mängiva kassiga" ja "Mängides kassiga".

Ja nüüd üks post-impressionistliku maiguga pilt - Henri Matisse'i  "Tüdruk must kassiga".

Järgmine pilt pole küll impressionism, aga kuulub kindlasti sellesse ajastusse... John White Alexander ja "Paljaõlgne".

Nii.Ja nüüd natuke kunstilist inspiratsiooni. Esimene pilt Matisse'i ainetel.

Kuna van Gogh lihtsalt on nii huvitava ja omapärase käekirjaga, aga kasse üldse ei maalinud, või kui, siis neid avalikkusele ei näidata, siis ka üks "Goghi kass" :)

Ning kui tahate end edasi lõbustada, siis vaadake, kuidas saab lihtsameelseid inimesi ära petta :)