19. sajandi kassid ja muud ilusad pudulojused

Sissejuhatuseks

Kui mõelda loomadele (nii suurtele kui väikestele) kunstiajaloos, siis enne 19. sajandit (muidugi ka sel ajal), domineerisid koerad ja hobused. Enesestmõistetaval põhjusel. Koerad on kasulikud - jahivad ning annavad häiret. Hea küll, lossides peeti neid peamiselt jahi eesmärgil. Hobuse roll oli mitmekesisem – traktorist kuni Ferrarini välja. Ning kõik need vahepealsed etapid.
Nii kujutatakse varasemas kunstis peamiselt koeri ja hobuseid. Muidugi on erandeid - kui minna Egiptusesse või Hiina. Või mõelda sellele, et ka kõiksugu Vanast Testamendist inspireeritud kollid olid populaarsed usulise fanatismi ajastul. Ehk alati on leidunud kunstnikke, keda köidavad koletised. Nii heas kui halvas mõttes. Ning realismis võib kohata lehmi. Lihtsalt sellepärast, et nad markeerivad pastoraalset elulaadi.
19. sajand ei ole ka just väga kasside ja pudulojusterikas. Välja arvatud üks kunstisuund - romantism. Ning impressionism - siin on küll üks suur tegija – Manet, teised keskendusid kas loodus-, tänava- , või Toulouse-Lautreci silmas pidades lõbumajaimpressioonile.

Niisiis klassitsism.

Mis see kass siin paremal teeb? Tegelikult ei teegi. Loom on juurde kleebitud. Sest klassitsismiajastu kunstis on loomi piltidelt üsna raske leida. Aga see siin sobib klassitsisliku Davidi juurde väga kenasti.
Pilt paremal: Jacques Louis David, "Le Chat avec Madame Recamier". Koos lisandusega.

Vasakul ülal olev pilt on aga Théodore Gericault'i oma. Lahendus on klassitsistlikus võtmes, niisiis ehk tõesti on tegu ühega vähestest klassitsistlikest teostest, kus kujutatakse kassi? Nojah, last ka. Kuigi arvestades seda, et klassitsismi viljelevad kunstnikud vältisid loomi, siis võibolla jääb see kunstiteos kuskile vahepeale. Järgmisi Gericaulti pilte ei oska klassitsismiks pidada. Tonaalsuse ja meeleolu järgi liigitaks nad pigemini romantismiks...
                                                                    
 Siiski, üks tuntuim Gericaulti kass on aga väga surnud. Rääkides meeleolust.

Väga toredad on aga tema sketšid kaslastest.

See on teine tähtis Gericaulti kass. Pildi pealkiri on oluliselt informatiivsem ja igavam kui pilt ise – "Valge kass". See loomake siin on elegantsi maine kehastus.










Üpris levinud motiiv on lapsuke koos kassiga. Kassidega.

Need ülalolevad kaks pilti kuuluvad Albrecht Samuel Ankerile, " Tüdruk hoiab kahte kassi"  ja "Tüdruk koos korvis kassipoegadega" (1862)

 Mis või kes saavad aga olla veel armsam kui kassipojad? Õige. Loomapojad. Ilma inimtegurita. Barber Burtoni  "Darby ja Joan".

Ülal olev pilt on kuidagi... imelik. Kass on imelik. Kuidagi elutu. Silmad on tardunud ühte punkti. Nagu kass oleks justkui palderjani saanud ja toibub nüüd sellest. See eripära on ka üks põhjuseid, miks valisin selle Frederico Andreotti pildi. "Lemmik".

Üle ja ümber ei saa Dore kassist. Muinasjutulisest ja kuidagi õelast. Võibolla seisis Pratchettil just see kass silmade ees (peale oma karvapallide), kui kirjutas Greebuloomast. Lahedast, toredast ja olemuslikult väga kassilikust kassist.
Pildil illustratsioon – "Frontispice pour Le Maître Chat ou Le Chat botté", de Charles Perrault (1862).

Ja üks lähivõte ka.

Romantikuid köitis ka suur kass. Ehk siis kodustamata kiskja. Väike valik ka neist.

Tegu on järgmiste piltidega – ülalt alla: Theodore Gericault "Jalutav lõvi", Eugene Delacroix "Lõvi ja kaiman", Sir Edwin Landseer "Kõrb" (1849), Eugene Delacroix "Tiiger".

Ning üks tore öökullipilt. Lihtsalt niisama. Sest öökullid on ühed kõige ilusamad linnud. Ja see on Dore.

Realism pakub vähe kaslasi. Küll aga mõnd kena looma, keda väga tihti 19. sajandi 
kunstis ei kohta. 

Viimase pildi puhul ei ole kunstivool nii selge. Pigem on tegu sümbolistliku autoriga. Küll aga sobib ta eelmistega.
Niisiis, tegu on Gustave Courbet "Püünisesse sattunud rebasega", Adolph von Menzeli siilidega ning Gustave Moreau "Istuva naisega". 

Impressionistid huvitusid hetkedest. Võibolla tundus neile kass kuidagi igav, sest nii mõnigi kord muidu nii vilgas loom keerab end õige ruttu magama inimese juuresolekul. Eriti kui tegu on eakama isendiga. 
Edouard Manet'le aga meeldis neid visandada ja maalida. Ülevaatlikumalt siit:

http://culturalcat.com/?p=1105

Aga näidiseks paar pilti samuti 

Leidsin ka paari Claude Monet kassi

Pierre-Auguste Renoir kiisud on kohe eriti õrnad. Võibolla ei suhelnud ta kassidega või sattusid kohe eriti lojud loomakesed ta vaatevälja. Või andis kunstnik neile altkäemaksu.

Ja nüüd paar mitte-nii-kuulsat-kassi. Lihtsalt, et kasse nähti ka teistmood. Alloleva pildi maalis Jean-François Millet "Kass aknal" ja teised Jacob Maris. "Tüdruk mängiva kassiga" ja "Mängides kassiga".

Ja nüüd üks post-impressionistliku maiguga pilt - Henri Matisse'i  "Tüdruk must kassiga".

Järgmine pilt pole küll impressionism, aga kuulub kindlasti sellesse ajastusse... John White Alexander ja "Paljaõlgne".

Nii.Ja nüüd natuke kunstilist inspiratsiooni. Esimene pilt Matisse'i ainetel.

Kuna van Gogh lihtsalt on nii huvitava ja omapärase käekirjaga, aga kasse üldse ei maalinud, või kui, siis neid avalikkusele ei näidata, siis ka üks "Goghi kass" :)

Ning kui tahate end edasi lõbustada, siis vaadake, kuidas saab lihtsameelseid inimesi ära petta :)