Kreeta-Mükeene

Üldist: http://www.slideshare.net/RiinaMerevali/egeuse-kreeta-mkeenekunst

http://www.grisel.net/mycenae.htm 

http://www.explorecrete.com/archaeology/minoan-civilization-destruction.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Mycenaean_Greece

Siit leiab ka ühtteist: http://arteinternacional.blogspot.com/2009/05/pintura-y-ceramica-cretense-s-xvii-xv.html

Egeuse mere saarte kultuur

Egeuse ehk kreeta-mükeene kultuuriks nimetatakse kõrgelt arenenud pronksiaja kultuuri tänapäeva Kreeka territooriumil (Küklaadid, Kreeta saar, Mandri-Kreeka). 

Kolm pronksiaja perioodi langevad teatud määral kokku Vana, Keskmise ja Uue riigiga Egiptuses. Daatumid leitud egüptoloogidele toetudes.

            *       Küklaadiline kultuur 4000–3000 eKr.

*       Minose kultuur 3000–1100 eKr. 3000 aasta paiku hakkab Vahemere saartel ja kallastel (Kreeta saar, Küklaadid, Kreeka rannik, Väike-Aasia loodeosa Trooja) tärkama mereline kõrgkultuur; majanduslik ja ühiskondlik elu samas täiesti erinev Lähis-Ida jõeäärsetest riikidest. Nimetus legendaarse Kreeta kuninga Minose järgi.

*        Varaminoiline u 3000–2000 eKr.

*        Keskminoline (õitseaeg) u 2000–1600 eKr, tähtsaim keskus Kreeta saar

*        Hilisminoiline 1400–1100 e.Kr.

*        Mükeene kultuur u 1600–1100 e.Kr. Egeuse kultuuri tähtsaim keskus Mükeene linn Kreeka mandril Peloponnesose poolsaarel – nimetatud ka hellaadiliseks (Helleni) e. Eel-Kreeka kultuuiks. (Nimetust mitte segi ajada Kreeka hilise hellenistliku perioodiga!) 

u 1400 – Kreeta vallutavad ahhailased

                 12. saj eKr. – dooria ja joonia hõimud hävitavad Mükeene kultuuri

Kreeta

Esimene kõrgelt arenenud kultuur/tsivilisatsioon Euroopa pinnal, majanduslik alus hoopis

teistsugune kui Mesopotaamias või Egiptuses.

Kasutusele võeti oma kiri. Säilinud ka pitsatid.
Edukas põlluharimine oli võimalik ilma kunstliku niisutuseta, elu oli tihedalt seotud merega – tegevusalad kaubanduses, kalanduses, ka mererööv. Kogukondlik sidusus nõrk, suurem individuaalne vabadus. 
Puudusid tempelehitised ja preestrite seisus, esiplaanil viljakus- ja sigivusjumalate kultus. Elukorraldus rahuarmastavam kui teistel varasemate tsivilisatsioonide rahvastel – kaitse meritsi kreetlaste arendatud laevastikuga. (Meri lausa religioosselt austatud!) 


Materiaalse kultuuri mälestised mitmekesised ja rikkalikud. Mahajäetud linnad on ladestuste kihi all säilinud paremini, kui palju hilisematel perioodidel. Kunstile iseloomulik naiivsevõitu elurõõm ja meelelisus  

Säilinud losside varemed: Phaistos, Knossos, Hagia Triada.
 http://archaeology.about.com/od/minoan/a/knossos.htm
http://ancient-greece.org/archaeology/phaistos.html
http://www.interkriti.org/crete/iraklion/agia_triada_archaeological_site.html

 Lossid ka majanduselu keskuseks. Palee keskel hiigelsuur ristküliku kujuga siseõu, mida ümbritsesid akendeta paleeruumid. Põhiplaanid: lõputud koridorid ja ruumide kummalised piirjooned, labürindi mulje. 
Veevärk, kanalisatsioon, vannitoad ja basseinid, küttesüsteem. Ehitatud mördita, sidumata kividest. Rõdud ja galeriid, korruseid ühendavad laiad trepid. Puust värviliste mustritega sambad laienevad erandlikult alt üles, laeraskus neil ei tugine. Põrandatel sageli esinev polükroomne looduslikult (veega) lihvitud munakividest mosaiik – Kreetalt edasi kasutusel ka hellaadilises Kreekas.

Seinamaalingud osaliselt keskminoilisest ajast, enamasti hilisminoilisest. Värvid kirkad ja heledad: helesinine, valge, kollane, tumepunane, harva ka roheline, ka must. Stiliseerimisest ja sümmeetriast enamasti hoidutud, elav ja meeleline laad

Pisiplastikat esindavad huvitavad steatiidist anumad – kaunistatud reljeefidega
Anumatest: http://www.ou.edu/finearts/art/ahi4913/aegeanhtml/minoanpottery5.html
 

Kreeta Hagia Triada leiud – minoilise perioodi steatiidist anumad. Kasutati ka teisi looduslikke kiviliike, sageli värvilisi. Ja tihedat savi. Vormid on mitmekesised, kuid siiski lihtsad. 

Esinevad eelduvad tilad, linnu noka kujulised, piimakannu vorm sangata jm.
 

Keraamika

Savitöödest terrakota, fajanss-vaasid.

Vaasimaali areng väga selgelt eristatav: eraldada saab mitut eri etappi. Omane ere värvigamma ja dekoratiivsus. 

Väljendusvahenditest olid esikohal värvid ja maalilised pinnad. Kui Egiptuse kunst oli lineaarne, siis Kreeta kunst oli maaliline. 
Kui Kreeka saartel Küklaadidel varaminoilisel ajal sissekraapimise tehnika, siis Kreetal kaetakse nõu tumeda läikiva värviga (must, pruun, punane) ja sellele maalitakse valge värviga mustrid – tehnika õitseng keskminoilisel ajal. 

Valgele lisanduvad teised värvid – punane, tumekollane. Mustrid algselt sirgjoonelised, siis elavamaks ja mitmekesisemaks –kurvid, spiraalid, hiljem ka stiliseeritud taimemotiivid: leiukoha järgi Kamarese vaasid (nn. Kamarese vaasistiil).
 Keskminoilise aja lõpus, hilisminoilise aja põhjalik muutus:värvirikkus taandub, stilisatsiooni asemel suur naturalism, taimevormid loomulikul kujul -iiris, liilia, Mereelukad, kalad, teod, korallisarnased kujundid (näit. Vaas meritähtedega). Kõige hilisem.nn paleestiil – uus stilisatsiooniperiood, sümmeetria ja reeglipärasus. Knossose loss.

Minose Kreeta rõivastus (“Pariisitar” Knossose seinamaalilt)

Kangad – purpuri värvimine levinud – varemetes leitud purpurtigude kodade lademeid.

Pronks – sälinud on jäljed pronksivalu töökodadest.

Kullassepatööd – leiud on pärit tegelikult mandrilt (omal ajal Kreetalt mandrile sisseveetud). Tehnikatest. Panustöö (näit. pistoda jahistseeniga), kohrutus – haruldased kuldpeekrid.

Ehted – (Eretria museum, Heraklion museum: http://www.ancient-greece.org/)

Minose perioodi Trooja ja Kreeta meistrid juurutasid ehete tüübid (käevõrud, kõrvarõngad, kaelakeed), mis jäid kasutusele umbes 2500 a.st kuni Kreeka klassikalise perioodi alguseni 479-323 eKr. 
Ehetest: http://www.allaboutgemstones.com/jewelry_history_ancient_greek.html

  Tüüpiline töö koosnes omavahel põimitud traadiga ühendatud õhukestest spiraalidest ja kettidest ning õhukesest plekist vormitud kroonlehtedest ja rosettidest. Tavaline oli tempeljäljendite ja emaili kasutamine. Vabalt kasutati ka granulatsiooni ja filigraani tehnikat. Samas kividest panustehnika oli harvaesinev. Motiivid: spiraalid, kalad, meritähed, liblikad. Kaelakeed, ripatsid mesilaste kujutistega, samuti väiksed perforeeritud kuldsed disketid, mida ilmselt kinnitati riietele ja kohrutustehnikas pikad ovaalsed kuldsed diadeemid.

Kuldpeeker Vaphio kuppelhauast – (kohristöödest on kreeta kunsti tippsaavutuseks Lakooniast leitud kuldpeekrid). 

Kreeta arengu kõrgpunkt 2.aastatuh. algul eKr., siis hääbumine. Samas ulatus Kreeta saarel arenenud kunst Peloponnesose poolsaarele ja sealt edasi ka põhja poole, kus elulaad ja olud karmimad, sõjakamad – kaugemalt põhjast pidevad madalamate kultuuridega suguharude sissetungid.


Mükeene

Mükene linn on Homerose eepose “Ilias” kangelase Agamemnoni kodupaik, tähtsaim egeuse kultuuri keskus mandril. Arheoloogid on kindlaks teinud, et sealsel alal on olnud 9 linna, mille õitsengud vaheldusid III-II at jooksul eKr.

Homerose eeposes mainitud Trooja on järjekorras kuues (E. H. Gomrich, 1997). Kultuuri elukorraldus sõjakas. Arenenud aga ka ülemere kaubanduslikud suhted – Süüria, Egiptus, Sitsiilia. 
Leitud omapäraseid maa-aluseid kaevushaudu, kuppelhaudu (sarnasus idamaade haudehitistega). Ehitusmälestistest silmapaistvamad kindlustatud väljastpoolt lihtsad ümarehituslikud paleed, hiigelsuurtest 5m kiviplokkidest ringsed linnamüürid. 

Tirynsi kindlus Peloponnesose poolsaarel– legendides kükloopide kätetööd. 

Eriline tähelepanu kindlustatud väravatel – kuulus Mükene lõvivärav: kolm suurt kivitahukat all ja ülal nende peale toetuv kolmnurkne kiviplaat, sammastele toetuvad 2 kõrgreljeefiks tahutud elukat. 


Paleede sisekujundus toretsev – rikkalikud luksuslikud friisid, freskod, sambad kaetud sõjasaagiks saadud kullaga.



Maalidel leitud sarnasust Egiptuse Uue Riigi ornamentikaga. Sama stiil ka kreeta eeskujudel. Ka kunstnikke kutsuti Kreetalt. Olemus aga totaalselt kreeta kunstist erinev.

Vaasimaalidel – nn. paleestiil, enamuses sisse veetud Kreetalt. Üsna hilisminolise perioodi lõpul uus stiil kahvatute värvidega, ornamentika kõrval juba ka inim- ja loomafiguure. Kogu Egeuse kultuuri perioodi vältel glasuure ei tunta. Kujutatud stseenide eripärad – temaatika on sõjakam.

Kullassepakunstis esineb samuti sisseveetud esemeid. Kohalikud on kuldmaskid. On leitud ka kärgemailiga kaunistatud esemeid (roheline ja helesinine). 

Kivilõikekunstis rida tehniliselt täiuslikke poolvääriskive süvendatult sisselõigatud kujutistega – suurepärased loomakujutised ja ka usulised tseremooniad.

Tekstiil – vanima spetsiaalse tikkimisnõela leidis Mükeenest Heinrich Schliemann. Kangaste kaunistamisel on tikkimine igal juhul vanem võte kui sissekootud muster, mida oli palju raskem ja keerulisem teha. Kreeta-Mükeene kunst hävines lõplikult Santorini vulkaanipurske tagajärjel. Üksikuid elemente jääb edasi püsima Kreeka kunstis.

Varajane Hiina

Üldist:
http://www.britannica.com/EBchecked/topic/538446/Shang-dynasty
http://www.chinaonlinemuseum.com/bronzes-shang.php
http://www.ushistory.org/civ/9b.asp 
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Hiina.htm  
http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=4206&Itemid=108 

Märt Läänemets,orientoloog, Lao-zi'st: https://sisu.ut.ee/sites/default/files/orientalistika/files/laanemets_m._lao-zi_muut_ja_inimene.pdf

Shangi dünastia

Shang-Yini dünastia hõlmab ajajärku XVI kuni XI sajandini. Esimesele keisrile Chen Tangile (Čeng-Tang) järgnevad 27 sama suguharu valitsejat. Hiina kroonikud ülistavad Chen-Tangi kui tublit valitsejat ja suurt võitjat, kes “hävitas vaenlaste vägesid nagu leekiv tuli”.
Shangi aegadest on säilinud palju esemeid ja nende seas kirjutisi pronksnõudel ning ennustusluudel. Riigid võitlesid omavahel maa pärast, kuni Shangi kuningad saavutasid võimu Põhja-Hiinas ja rajasid suured linnad. 

Yini suguharu elas Huang He mõlemal kaldal asetseval territooriumil, seal, kus see jõgi jõuab tasandikule. Siit levis ta ida suunas, võib olla mererannikuni. See territoorium jagunes üksikuteks eraldatud piirkondadeks, mis vaheldusid rajoonidega, kus elasid teised suguharud, kes olid vaenujalal Yini suguharuga. Need piirkonnad jagunesid omakorda vähemateks valdusteks, mis olid üksteisest enam või vähem sõltumatud. 
Nende valdkondade valitsejad kandsid mitmesuguseid tiitleid (vang, bo, hou, nang, tse, kung,), mis on seoses sugukondliku korraga. 

Sel ajal on veel säilinud matriarhaadi jälgi. Nii, näiteks vang, s.t. ainus+suur, sugukonnapealik, andis võimu edasi mitte isalt pojale, vaid vanemalt vennalt nooremale. Bo – vanasti – “onu”, hiljem – vangi väepealik, piirkonna/piiriala valitseja. Hou - alguses – “vibur”, Shang-Yini ajal - hõimu väepealik. Tse – “poeg” (vangi poeg). 
Klassiühiskonna kujunemise aeg oli pikk, selle alguse paigutatakse müütiline Xia dünastia ja keisrid Fo xi ja Huangdi. Arheoloogilised leiud ja kirjamälestised tõendavad, et klassiühiskond kindlustus u XIV s, Shang-Yini pronksikultuuri ajal (16–11 eKr).
Shang-Yini riigi eesotsas oli kuningas (wang), talle kuulus kogu maa.

Struve kirjutab, et sel ajajärgul me ei saa veel kõnelda riigist, sest ei ole märgata eristumist klassidesse. 
Samuti ei saa me rääkida sel ajal veel orjusest; tavaks oli, et sõjavangid lihtsalt hävitati. Ainult teatav osa nendest tehti orjadeks. Ühiskonnas etendas peaosa sugukondlik ülikkond, kuid rahvas ei olnud poliitilisest elust siiski veel kõrvaldatud, sest ta võttis osa “suurte ja väikeste” nõukogust. 
Seega on  siin tegemist laguneva sugukondliku korraga, milles suuremal või vähemal määral tekib juba orjus. 
Vang oli suguharus niihästi ilmaliku kui ka vaimse elu juhtija; tema tõi ohvreid ja temale allus kogu administratsioon. 
Kuid ta võimu piiras “suurte ja väikeste” nõukogu, juhul aga, kui keisri ja nõukogu vahel tekkisid lahkhelid, siis, nagu näitab muistne pealiskiri, otsiti abi ennustamisest. Nähtavasti erines keisri võim vähe Homerose-aegse kreeka basileuse omast. Seega võime teda nimetada “keisriks”, nagu seda teeb hiina traditsioon, ainult tingimisi. Shang-Yini pealinn muutus pidevalt, nii et lõpuks ulatus nende arv kuueni. Kaks tähtsamat linna olid Anyang ja Zhenghou.
Kui kuningas suri, maeti ta maa-alustesse hauakambritesse, ohverdati teenreid ja loomi temaga koos taevaminemiseks. Sõdurid, vangid ja talupojad ehitasid müüri, et takistada vallutajaid põhjast, ja Siiditeed mööda tulid Hiinasse kaupmehed läänest U. 1500. a. eKr Hiinas kasutatakse kirja (esimesed kirjutised – XIV s.). Hiina kiri on arvatavasti III a-tuhandest pärinevast piltkirjast arenenud silbiline hieroglüüfkiri. Rohkem kui 60 000 hieroglüüfist. (Läänemets, M. Hieroglüüfika lühikursus. I-V. – Sõnumitooja. Nr.1-10, 1989. Sem.rmtkg.: Ki.S. II-4518. Watts, A. Hiina kirjakeel. I-II. Ibid, Nr.19-22) 

Zhou dünastia   

Yini suguharu naabrusesse, Huanghe lisajõe Weihe orgu hakkas II aasta keskel asunduma Zhou suguharu. “Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”) kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tse`st (Vürst hirsiterast), kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu. 
Erilise tähtsuse omandas siin hobusekasvatus. See asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks kakskümmend kaks erinevat nimetust, räägib selgesti, missugust tähtsat osa etendas nende juures hobusekasvatus. 

 Karjakasvatuse kõrval säilitas oma tähtsuse ka küttimine. Põlluharimine oli juhuslikku laadi. Siirdudes kohalt kohale, puhastasid zhoulased külviks maapinna põõsapadrikust, kui aga saak oli korjatud, liikusid uutele kohtadele. 
Suguharupeaks oli “kung”. Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima. 
Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid zhoulaste püsivat paikseksmuutumist. Peale steppide ja metsade oli siin häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkab zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta. 
Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, ms. ka põlluharimise juhtijaks. Ühes “Shijingi” laulus jutustatakse Houtsest: “Ta jagas rahvale imetoredat teri ... ja rahvas hakkas neid hulganisti külvama”. Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid” jutustavad, et “kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi viljapäid)”. Zhou suguharu liikus mööda Weihet pikkamööda ida poole ja hõivas põlluharimiseks soodsad maad. 

Zhou keskuseks saab Hao linn (praegu Siang). XIII sajandil hakkab Zhou tungima Yini valduste piiridesse. Et kaitsta oma piire vaenuliste barbarlike suguharude vastu, pöördus Yini vang sageli Zhou kungi poole, kes sõdis nomaadide vastu ja sai selle eest Yini keisrilt autasu (Yini vang andis Zhou valitsejale tiitli “si bo” – Lääne valitseja. Esimeseks si boks sai Tse Li, kelle naine oli Yinist. Tema oli tapetud. Tema poeg Chang oli anti-Yini hõimude koalitsiooni initsiaatoriks). “Bambusannalid” jutustavad, et Zhou kungile kingiti maid, kallist nefriiti ja orje. 
Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi, ja Yini vangilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest. 
Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Yini riigi, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: “Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”. Barbarite pealetungid jätkuvad. Algavad rahutused. 

Viimane Shangide dünastia keiser Šousin /Tšou-sini kurnab rahvast suure maksukoormaga, vasallid lähevad üle mässajate poole, keda juhatab Wu-Wang [u van] (so. sõjakas), Zhou hõimu juht või pealik. Kasutades Yini riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas Mu-ö orus kokku Yini viimase keisri armeega. 
Nomaadide toetusel lööb Wu Wang (1027. aastal eKr) Šousini sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustav legend, põgenes Tšusin oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega. 
Niiviisi XI. sajandil purustas Shang-Yini riigi Zhou hõim. Wu Wang jääb Zhou dünastia rajajaks, kelle valitsemisel riik uuesti õitseaja üle elab. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinat. Ida-Zhou riigi ajal (VIII–III sajand.) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus. 
Eriti äge oli see V–III sajandil, maa oli siis tegelikult jagunenud 5–7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg). 
VI–V sajandil võeti üldiselt kasutusele raud. Teiste andmete järgi aga hakati Hiinas rauda kasutama juba umbes 650 a eKr, tööriistade valmistamiseks.

Tekkisid hiina traditsioonilise ideoloogia põhivoolud: konfutsionism (zhu-jia), taoism (dao-jia), legism (fa-jia), motism (mo-jia, Mo Di) ja “nominalism” (min-jia) + yin-yang-jia. 

Keisrid lasevad kaevada kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid, et elanikkude juurekasvu tõsta. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotati 9 ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelmagasiaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks. Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ja ka ühise karjamaa tarvitamine. Areneb siidikasvatus. 

Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra, kaubavahetuse ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16–65 aasta vanuseni. 
Asutatakse koole ja ülikoole.

Kaks linna

Anyangist: http://archaeology.about.com/cs/bronzeage/a/anyang.htm

Zhengzhoust: http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_Zhengzhou 

Anyang asub Henani põhjaosas. Praegusest Anyangi linnast 16 kilomeetrit läänes.
Alles 1899. aastal tuli välja linna tänavate alla peidetud ajalugu. Päris juhuslikult, "draakonikontide" otsinguil leiti sadu, hiljem lausa tuhandeid ennustamisluid, kirjadega kaetud kilpkonna kilpe ja härja abaluid. 
Praeguseks on leitud üle 150 000 oraakli ehk ennustusluu, osad on tervikuna säilinud, osad mitte. 


Ennustamisluudele kirjutati peale küsimus, seega olid nad vahendid suhtlemisel teispoolsusega.
Põhjalikum väljakaevamine algas 1928. aastal. Nähtavale tuli ehitised, hauad, kaarikud, tuhanded pronksist anumad, nefriidist esemed ja loendamatu hulk keraamikat lisaks mainitud ennustamisluudele. 
Kuningahauad (neid oli mitte vähem kui 14) olid hästi varustatud ehete, relvade ja tarbeesemetega. Matmiskombestik on teatavasti tihedalt seotud religioossete uskumustega, niisiis anti ülikule kaasa ka saatjaid.

Zhengzhou (samuti Henanis) müüride vahel paiknesid palee- ja kultusehooned. Linnamüür oli ehitatud savitellistest ning oli 7 km pikk ja 9 meetrit kõrge. Väljapoole jäid elamu- ja töörajoonid, kus paiknesid luu-, pottsepa- ja pronksitöökojad.


Arhitektuur

Shang’i palee fundament Erlitous Henani provintsis 16 saj e Kr, on vanim teadaolev palee Hiinas. 

Ehitised olid sirgete seintega, paleed ja templid ehitati muldküngastele eraldi muudest majadest.

Shang’i ajastu valitsejad ehitasid maju, mis sai tüüpiliseks Hiina arhitektuurile. 

Hiina puitehitiste põhielementideks on platform, millel ehitis seisab, postid, sillutise raam, talad, toed või siis katus, mis valmistati laastudest. Kasutati ka kergemaid materjale nagu näiteks bambust. 

Ehitajad järgisid feng shui põhimõtteid ja geomeetriat hoonete paigutamisel. Pahad vaimud tuli eemal hoida. Perekonnapea elas põhisaalis põhjas, nooremad vennad ja nende pered elasid peahoovi kõrvalhoonetes ja kauged sugulased asusid kaugemal kompleksi lõunapoolsetes õuedes. 

Kaarjas katus, mis on omapärane just Hiina arhitektuurile, ilmus esmakordselt 6. sajandil eKr.  

Templeid hakati ehitama üle kogu Hiina Konfutsiuse (551– 479 e Kr) auks. Niisamuti hakati püstitama ka taostlikke templeid.

Restaureeritud ja laiemale publikule on avatud kolm Hiina iidse arhitektuuri näidet: vanim neist Kong Fuzi Kong’i perekonna mõisas (Qufu’s, Shandong’i provintsis), 



 

hilisematest perioodisest Keelatud linn ja imperaatori suveresidents Chengde’s, Hebei provintsis. 

Pronksesemed

 Üldiselt: http://www.ibiblio.org/chineseculture/contents/inds/p-inds-c04s02.html  

 http://www.britannica.com/EBchecked/topic/1495894/Chinese-bronzes/

http://education.asianart.org 

http://www.metmuseum.org/toah/hd/shzh/hd_shzh.htm

Shangi aega kuuluvad pronksesemed avastati, nagu juba öeldud, alles 20. sajandil. Esialgu tundus uskumatu nende nii varajane päritolu. Hämmastama pani nende esemete tehniline prefektsus, vormi originaalsus ja kasutatud ornamendid. Mitte üheski teises tsivilisatsioonis polnud midagi võrdväärset.

Pronksesemete valmistamine saavutas oma kõrgpunkti just Anyangis, aastatel 1300–1028 eKr. Sel ajal tehtud esemed on tehniliselt väga kõrgel tasemel.

Näiteks 1976.  aastal väljakaevatud Fu Hao (kes oli ilmselt ka sõjaline juht) haud sisaldas muu hulgas rohkem kui 440 pronksanumat ja 590 nefriidist eset. 

Vahest enam kui midagi muud, märkisid imelised pronksist anumad Shangi valitsejate võimu ja rikkust. Anumaid kasutati religioossetel tseremooniatel, nad sisaldasid mitmesuguseid lepitusohvreid hõimujuhtide esivanemate vaimudele. Ilmselt asusid need anumad omaniku eluajal hõimu suures saalis, ja siis, kui omanik suri, maeti koos temaga.

 


Teada on 30 eri tüüpi ohvrianumat. Mõnel tüübil on oma ajastu nimi, mõned neid on aga pandud kaasajal. Lihtsalt illustreerimiseks mõned nimed: li , ding, xian (yan), you, Jia, Gong. 

Hea ülevaade anumatest siin:
http://www.chinaknowledge.de/Art/Bronze/bronze.html#li 

Varajaste pronksesemete kaunistused olid lihtsad geomeetrilised mustrid ja loomade reljeefid. Shangi ajal tulid ümarad ja tervet anumat katvad reljeefid, spiraalid, draakonipead, loomad, linnud, maod. 
Zhou dünastia ajal jätkub pronksesemete valmistamine, neid kaunistati kulla, hõbeda, malahiitide ja poolvääriskividega. Sellest ajast alates on esemeid  ka signeeritud.

Väga levinud kujutis oli lohemadu – vaata ka Kesk-Ameerika sulismadu.  Sarnaselt kujutatud on ka mujal varasemates kultuurides. Ilmselt tegu kas väga arhetüüpse kujutelmaga või nad kohtusidki selliste olenditega (see on aga juba ulmekirjanduse valdkond).

5.–4. sajandil eKr vahetusid pronksesemed rauast tehtud asjade vastu välja, eelkõige relvad ja põllumajandusriistad.

Nefriitesemed ja keraamika

Nefriidist valmistatuid esemed olid kõrges hinnas. Kuna nefriit on tugev, peaagu purunematu, siis omistati talle maagilisi võimeid. Usuti, et nefriigiga saab ravida ja arvati, et ta annab väge. Näiteks valitsejad panid nefriidipulbrit vette ja jõid seda, lootes, surematusele. Nefriidist tööriistu valmistati juba neoliitikumi ajal (12000–2000 eKr).

Neoliitikumist on pärit ka bi-ketas, mis pidi sümboliseerima taevast. Bi-kettaga autasutati aadlikke.

Rikkat sorti hiinlased kasutasid nefriidist juuksenõeli, kõrvarõngaid, pandlaid ja amulette.

 

Keraamikast: http://www.britannica.com/EBchecked/topic/718528/Chinese-pottery  
Samal moel kui pronksist ja nefriidist anumad, olid kaunid, glasuuriga kaetud keraamilised nõud jumalate või esivanemate vaimude teenistuses. 

Terrakotasõdalased 

 http://www.travelchinaguide.com/attraction/shaanxi/xian/terra_cotta_army/

http://science.nationalgeographic.com/science/archaeology/emperor-qin/

Terrakotasõdalased on kollektsioon 8099 elusuuruses terrakotast sõdurist (ja terrakotast hobustest), mis asuvad Hiinas Shaanxi provintsis Xi'anis esimese Qini keisri Shi Huangdi mausoleumi lähedal. Terrakotast sõdalased leiti 1974. aastal.

Sõdalased olid mõeldud kaitsma Qin Shi Huangdid surnuteriigis pärast tema surma 10. septembril 210 eKr ja valmistati 210–209 eKr.

Leitud on nii jalaväe­lasi, vi­bu­laskjaid, ammukütte, ratsaväge ja hobustega sõjavankril seisavaid lahinguvalmiduses sõdureid.

Sõdalased on 1,6–1,7 meetri pikkused ja täiesti individuaalsete nägudega (ei leidu kahte ühesugust). Tõenäoliselt on kujud tehtud keisri enda sõjaväelasi eeskujuks võttes nende täpsete savist koopiatena.

Osa sõdalasi on püstiasendis, osa toetub ühele põlvele, hoides käes paljastatud mõõka. Paljud sõdalased on turvises, kuid enamik kannab vöötatud sõduri­kuu­be, sääri­seid ja kan­diliste ninadega jalanõusid. Sõdalaste kehad on seest õõnsad, kuid käed ja jalad on umb­sed. 

Nende relvad – pronksist odad ja mõõgad, puidust vibud pronkskaunistustega – on tõelised (arvatakse, et neid võidi varem ka tõelises sõjategevuses kasutada) ja ka hobustel on pronksist valjad.

Ja­la­väelaste juuksed on pealaele rulli seotud, ratsaväelased aga kannavad mütse.

Figuurid olid algul värvitud eredate värvidega, kuid need on üle 2000 aasta jooksul ära kulunud. Peaaegu 6000 skulptuuri leiti esimesest peaaegu viie meetri sügavusest kaevandist mõõtmetega 230x60 meetrit. Sealt tuli päevavalgele nii jalaväelasi, vibulaskjaid kui sõjavankreid. Teisest, väiksemast kaevandist, leiti veel sadu sõdalasi, ratsaväelasi, sõja­vank­reid ja vibulaskjaid. Kolmandas kaevandis oli ainult 68 figuuri – ilmselt väepealik koos oma staabiga.

Suure hulga figuuridega esimene kaevand on avatud külastajatele. Kohalikus muuseumis näidatakse videofilme arheoloogilistest väljakaevamistest, samuti võib näha sõdalasi ja kaht poole elusuurust pronksvankrit hobuste ja vankrijuhtidega. 1980. aastal avastatud vanker näeb välja täpselt samasugune nagu need, mida kasutasid kunagi keiser, tema õukonna kõr­ged­ ametnikud ja konkubiinid