Üldist:
http://www.britannica.com/EBchecked/topic/538446/Shang-dynasty
http://www.chinaonlinemuseum.com/bronzes-shang.php
http://www.ushistory.org/civ/9b.asp
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Hiina.htm
http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=4206&Itemid=108
Shangi dünastiahttp://www.britannica.com/EBchecked/topic/538446/Shang-dynasty
http://www.chinaonlinemuseum.com/bronzes-shang.php
http://www.ushistory.org/civ/9b.asp
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Hiina.htm
http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=4206&Itemid=108
Märt Läänemets,orientoloog, Lao-zi'st: https://sisu.ut.ee/sites/default/files/orientalistika/files/laanemets_m._lao-zi_muut_ja_inimene.pdf
Shang-Yini dünastia hõlmab ajajärku
XVI kuni XI sajandini. Esimesele keisrile
Chen Tangile (Čeng-Tang) järgnevad 27 sama suguharu valitsejat.
Hiina kroonikud ülistavad Chen-Tangi kui tublit valitsejat ja suurt võitjat,
kes “hävitas vaenlaste vägesid nagu leekiv tuli”.
Shangi aegadest on säilinud palju esemeid ja nende seas kirjutisi pronksnõudel ning ennustusluudel. Riigid võitlesid omavahel maa pärast, kuni Shangi kuningad saavutasid võimu Põhja-Hiinas ja rajasid suured linnad.
Yini suguharu elas Huang He mõlemal kaldal
asetseval territooriumil, seal, kus see jõgi jõuab tasandikule. Siit levis
ta ida suunas, võib olla mererannikuni. See territoorium jagunes üksikuteks
eraldatud piirkondadeks, mis vaheldusid rajoonidega, kus elasid teised suguharud,
kes olid vaenujalal Yini suguharuga. Need piirkonnad jagunesid omakorda vähemateks
valdusteks, mis olid üksteisest enam või vähem sõltumatud.
Nende valdkondade valitsejad kandsid mitmesuguseid tiitleid (vang, bo, hou, nang, tse, kung,), mis on seoses sugukondliku korraga.
Sel ajal
on veel säilinud matriarhaadi jälgi. Nii, näiteks vang, s.t. ainus+suur,
sugukonnapealik, andis võimu edasi mitte isalt pojale, vaid vanemalt vennalt
nooremale. Bo – vanasti – “onu”, hiljem – vangi väepealik, piirkonna/piiriala
valitseja. Hou - alguses – “vibur”, Shang-Yini ajal - hõimu väepealik. Tse
– “poeg” (vangi poeg).
Klassiühiskonna kujunemise aeg oli pikk, selle alguse paigutatakse müütiline Xia dünastia ja keisrid Fo xi ja Huangdi. Arheoloogilised leiud ja kirjamälestised tõendavad, et klassiühiskond kindlustus u XIV s, Shang-Yini pronksikultuuri ajal (16–11 eKr).
Shang-Yini riigi eesotsas oli kuningas (wang), talle kuulus kogu maa.
Struve
kirjutab, et sel ajajärgul me ei saa veel kõnelda riigist, sest ei ole märgata
eristumist klassidesse.
Samuti ei saa me rääkida sel ajal veel orjusest; tavaks oli, et sõjavangid lihtsalt hävitati. Ainult teatav osa nendest tehti orjadeks. Ühiskonnas etendas peaosa sugukondlik ülikkond, kuid rahvas ei olnud poliitilisest elust siiski veel kõrvaldatud, sest ta võttis osa “suurte ja väikeste” nõukogust.
Seega on siin tegemist laguneva sugukondliku korraga, milles suuremal või vähemal määral tekib juba orjus.
Vang oli suguharus niihästi ilmaliku kui ka vaimse elu juhtija; tema tõi ohvreid ja temale allus kogu administratsioon.
Kuid ta võimu piiras “suurte ja väikeste” nõukogu, juhul aga, kui keisri ja nõukogu vahel tekkisid lahkhelid, siis, nagu näitab muistne pealiskiri, otsiti abi ennustamisest. Nähtavasti erines keisri võim vähe Homerose-aegse kreeka basileuse omast. Seega võime teda nimetada “keisriks”, nagu seda teeb hiina traditsioon, ainult tingimisi. Shang-Yini pealinn muutus pidevalt, nii et lõpuks ulatus nende arv kuueni. Kaks tähtsamat linna olid Anyang ja Zhenghou.
Kui kuningas suri, maeti ta maa-alustesse hauakambritesse, ohverdati teenreid ja loomi temaga koos taevaminemiseks. Sõdurid, vangid ja talupojad ehitasid müüri, et takistada vallutajaid põhjast, ja Siiditeed mööda tulid Hiinasse kaupmehed läänest U. 1500. a. eKr Hiinas kasutatakse kirja (esimesed kirjutised – XIV s.). Hiina kiri on arvatavasti III a-tuhandest pärinevast piltkirjast arenenud silbiline hieroglüüfkiri. Rohkem kui 60 000 hieroglüüfist. (Läänemets, M. Hieroglüüfika lühikursus. I-V. – Sõnumitooja. Nr.1-10, 1989. Sem.rmtkg.: Ki.S. II-4518. Watts, A. Hiina kirjakeel. I-II. Ibid, Nr.19-22)
Yini suguharu naabrusesse, Huanghe lisajõe Weihe orgu hakkas II aasta
keskel asunduma Zhou suguharu. “Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”)
kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tse`st (Vürst hirsiterast),
kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli
peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid,
lambaid ja sigu.
Erilise tähtsuse omandas siin hobusekasvatus. See asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks kakskümmend kaks erinevat nimetust, räägib selgesti, missugust tähtsat osa etendas nende juures hobusekasvatus.
Karjakasvatuse kõrval säilitas
oma tähtsuse ka küttimine. Põlluharimine oli juhuslikku laadi. Siirdudes kohalt
kohale, puhastasid zhoulased külviks maapinna põõsapadrikust, kui aga saak
oli korjatud, liikusid uutele kohtadele.
Suguharupeaks oli “kung”. Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima.
Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid zhoulaste püsivat paikseksmuutumist. Peale steppide ja metsade oli siin häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkab zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta.
Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, ms. ka põlluharimise
juhtijaks. Ühes “Shijingi” laulus jutustatakse Houtsest: “Ta
jagas rahvale imetoredat teri ... ja rahvas hakkas neid hulganisti külvama”.
Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid”
jutustavad, et “kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi
viljapäid)”. Zhou suguharu liikus mööda Weihet pikkamööda ida poole ja hõivas
põlluharimiseks soodsad maad.
Zhou keskuseks saab Hao linn (praegu
Siang). XIII sajandil hakkab Zhou tungima Yini valduste piiridesse.
Et kaitsta oma piire vaenuliste barbarlike suguharude vastu, pöördus Yini
vang sageli Zhou kungi poole, kes sõdis nomaadide vastu ja sai selle eest
Yini keisrilt autasu (Yini vang andis Zhou valitsejale tiitli “si bo” – Lääne
valitseja. Esimeseks si boks sai Tse Li, kelle naine oli Yinist. Tema
oli tapetud. Tema poeg Chang oli anti-Yini hõimude koalitsiooni initsiaatoriks).
“Bambusannalid” jutustavad, et Zhou kungile kingiti maid, kallist
nefriiti ja orje.
Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi, ja Yini vangilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest.
Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Yini riigi, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: “Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”. Barbarite pealetungid jätkuvad. Algavad rahutused.
Viimane Shangide dünastia keiser Šousin /Tšou-sini kurnab rahvast suure maksukoormaga, vasallid lähevad üle mässajate poole, keda juhatab Wu-Wang [u van] (so. sõjakas), Zhou hõimu juht või pealik. Kasutades Yini riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas Mu-ö orus kokku Yini viimase keisri armeega.
Nomaadide toetusel lööb Wu Wang (1027. aastal eKr) Šousini sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustav legend, põgenes Tšusin oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega.
Niiviisi XI. sajandil purustas Shang-Yini riigi Zhou hõim. Wu Wang jääb Zhou dünastia rajajaks, kelle valitsemisel riik uuesti õitseaja üle elab. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinat. Ida-Zhou riigi ajal (VIII–III sajand.) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus.
Eriti äge oli see V–III sajandil, maa oli siis tegelikult jagunenud 5–7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg).
VI–V sajandil võeti üldiselt kasutusele raud. Teiste andmete järgi aga hakati Hiinas rauda kasutama juba umbes 650 a eKr, tööriistade valmistamiseks.
Tekkisid hiina traditsioonilise ideoloogia põhivoolud: konfutsionism (zhu-jia),
taoism (dao-jia), legism (fa-jia), motism (mo-jia, Mo Di) ja “nominalism”
(min-jia) + yin-yang-jia.
Keisrid lasevad kaevada kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid, et elanikkude juurekasvu tõsta. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotati 9 ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelmagasiaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks. Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ja ka ühise karjamaa tarvitamine. Areneb siidikasvatus.
Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra, kaubavahetuse ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16–65 aasta vanuseni.
Asutatakse koole ja ülikoole.
Shangi aegadest on säilinud palju esemeid ja nende seas kirjutisi pronksnõudel ning ennustusluudel. Riigid võitlesid omavahel maa pärast, kuni Shangi kuningad saavutasid võimu Põhja-Hiinas ja rajasid suured linnad.
Yini suguharu elas Huang He mõlemal kaldal
asetseval territooriumil, seal, kus see jõgi jõuab tasandikule. Siit levis
ta ida suunas, võib olla mererannikuni. See territoorium jagunes üksikuteks
eraldatud piirkondadeks, mis vaheldusid rajoonidega, kus elasid teised suguharud,
kes olid vaenujalal Yini suguharuga. Need piirkonnad jagunesid omakorda vähemateks
valdusteks, mis olid üksteisest enam või vähem sõltumatud. Nende valdkondade valitsejad kandsid mitmesuguseid tiitleid (vang, bo, hou, nang, tse, kung,), mis on seoses sugukondliku korraga.
Klassiühiskonna kujunemise aeg oli pikk, selle alguse paigutatakse müütiline Xia dünastia ja keisrid Fo xi ja Huangdi. Arheoloogilised leiud ja kirjamälestised tõendavad, et klassiühiskond kindlustus u XIV s, Shang-Yini pronksikultuuri ajal (16–11 eKr).
Shang-Yini riigi eesotsas oli kuningas (wang), talle kuulus kogu maa.
Samuti ei saa me rääkida sel ajal veel orjusest; tavaks oli, et sõjavangid lihtsalt hävitati. Ainult teatav osa nendest tehti orjadeks. Ühiskonnas etendas peaosa sugukondlik ülikkond, kuid rahvas ei olnud poliitilisest elust siiski veel kõrvaldatud, sest ta võttis osa “suurte ja väikeste” nõukogust.
Seega on siin tegemist laguneva sugukondliku korraga, milles suuremal või vähemal määral tekib juba orjus.
Vang oli suguharus niihästi ilmaliku kui ka vaimse elu juhtija; tema tõi ohvreid ja temale allus kogu administratsioon.
Kuid ta võimu piiras “suurte ja väikeste” nõukogu, juhul aga, kui keisri ja nõukogu vahel tekkisid lahkhelid, siis, nagu näitab muistne pealiskiri, otsiti abi ennustamisest. Nähtavasti erines keisri võim vähe Homerose-aegse kreeka basileuse omast. Seega võime teda nimetada “keisriks”, nagu seda teeb hiina traditsioon, ainult tingimisi. Shang-Yini pealinn muutus pidevalt, nii et lõpuks ulatus nende arv kuueni. Kaks tähtsamat linna olid Anyang ja Zhenghou.
Kui kuningas suri, maeti ta maa-alustesse hauakambritesse, ohverdati teenreid ja loomi temaga koos taevaminemiseks. Sõdurid, vangid ja talupojad ehitasid müüri, et takistada vallutajaid põhjast, ja Siiditeed mööda tulid Hiinasse kaupmehed läänest U. 1500. a. eKr Hiinas kasutatakse kirja (esimesed kirjutised – XIV s.). Hiina kiri on arvatavasti III a-tuhandest pärinevast piltkirjast arenenud silbiline hieroglüüfkiri. Rohkem kui 60 000 hieroglüüfist. (Läänemets, M. Hieroglüüfika lühikursus. I-V. – Sõnumitooja. Nr.1-10, 1989. Sem.rmtkg.: Ki.S. II-4518. Watts, A. Hiina kirjakeel. I-II. Ibid, Nr.19-22)
Zhou dünastia
Yini suguharu naabrusesse, Huanghe lisajõe Weihe orgu hakkas II aasta
keskel asunduma Zhou suguharu. “Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”)
kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tse`st (Vürst hirsiterast),
kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli
peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid,
lambaid ja sigu. Erilise tähtsuse omandas siin hobusekasvatus. See asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks kakskümmend kaks erinevat nimetust, räägib selgesti, missugust tähtsat osa etendas nende juures hobusekasvatus.
Suguharupeaks oli “kung”. Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima.
Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid zhoulaste püsivat paikseksmuutumist. Peale steppide ja metsade oli siin häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkab zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta.
Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, ms. ka põlluharimise
juhtijaks. Ühes “Shijingi” laulus jutustatakse Houtsest: “Ta
jagas rahvale imetoredat teri ... ja rahvas hakkas neid hulganisti külvama”.
Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid”
jutustavad, et “kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi
viljapäid)”. Zhou suguharu liikus mööda Weihet pikkamööda ida poole ja hõivas
põlluharimiseks soodsad maad. Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi, ja Yini vangilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest.
Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Yini riigi, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: “Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”. Barbarite pealetungid jätkuvad. Algavad rahutused.
Viimane Shangide dünastia keiser Šousin /Tšou-sini kurnab rahvast suure maksukoormaga, vasallid lähevad üle mässajate poole, keda juhatab Wu-Wang [u van] (so. sõjakas), Zhou hõimu juht või pealik. Kasutades Yini riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas Mu-ö orus kokku Yini viimase keisri armeega.
Nomaadide toetusel lööb Wu Wang (1027. aastal eKr) Šousini sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustav legend, põgenes Tšusin oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega.
Niiviisi XI. sajandil purustas Shang-Yini riigi Zhou hõim. Wu Wang jääb Zhou dünastia rajajaks, kelle valitsemisel riik uuesti õitseaja üle elab. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinat. Ida-Zhou riigi ajal (VIII–III sajand.) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus.
Eriti äge oli see V–III sajandil, maa oli siis tegelikult jagunenud 5–7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg).
VI–V sajandil võeti üldiselt kasutusele raud. Teiste andmete järgi aga hakati Hiinas rauda kasutama juba umbes 650 a eKr, tööriistade valmistamiseks.
Keisrid lasevad kaevada kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid, et elanikkude juurekasvu tõsta. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotati 9 ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelmagasiaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks. Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ja ka ühise karjamaa tarvitamine. Areneb siidikasvatus.
Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra, kaubavahetuse ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16–65 aasta vanuseni.
Asutatakse koole ja ülikoole.
Kaks linna
Anyangist: http://archaeology.about.com/cs/bronzeage/a/anyang.htmZhengzhoust: http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_Zhengzhou
Anyang asub Henani põhjaosas. Praegusest Anyangi linnast 16 kilomeetrit läänes.
Alles 1899. aastal tuli välja linna tänavate alla peidetud ajalugu. Päris juhuslikult, "draakonikontide" otsinguil leiti sadu, hiljem lausa tuhandeid ennustamisluid, kirjadega kaetud kilpkonna kilpe ja härja abaluid.
Praeguseks on leitud üle 150 000 oraakli ehk ennustusluu, osad on tervikuna säilinud, osad mitte.
Ennustamisluudele kirjutati peale küsimus, seega olid nad vahendid suhtlemisel teispoolsusega. Põhjalikum väljakaevamine algas 1928. aastal. Nähtavale tuli ehitised, hauad, kaarikud, tuhanded pronksist anumad, nefriidist esemed ja loendamatu hulk keraamikat lisaks mainitud ennustamisluudele.
Kuningahauad (neid oli mitte vähem kui 14) olid hästi varustatud ehete, relvade ja tarbeesemetega. Matmiskombestik on teatavasti tihedalt seotud religioossete uskumustega, niisiis anti ülikule kaasa ka saatjaid.
Zhengzhou (samuti Henanis) müüride vahel paiknesid palee- ja kultusehooned. Linnamüür oli ehitatud
savitellistest ning oli 7 km pikk ja 9 meetrit kõrge. Väljapoole jäid elamu-
ja töörajoonid, kus paiknesid luu-, pottsepa- ja pronksitöökojad.Arhitektuur
Shang’i palee
fundament Erlitous Henani provintsis 16 saj e Kr, on vanim teadaolev palee
Hiinas. 
Ehitised olid sirgete seintega, paleed ja templid ehitati muldküngastele eraldi muudest majadest.
Shang’i ajastu valitsejad ehitasid maju,
mis sai tüüpiliseks Hiina arhitektuurile.
Hiina puitehitiste põhielementideks on platform, millel ehitis seisab, postid, sillutise raam, talad, toed
või siis katus, mis valmistati laastudest. Kasutati ka kergemaid materjale
nagu näiteks bambust.
Ehitajad järgisid feng shui põhimõtteid ja
geomeetriat hoonete paigutamisel. Pahad vaimud tuli eemal hoida. Perekonnapea
elas põhisaalis põhjas, nooremad vennad ja nende pered elasid peahoovi
kõrvalhoonetes ja kauged sugulased asusid kaugemal kompleksi lõunapoolsetes
õuedes.
Kaarjas katus, mis on
omapärane just Hiina arhitektuurile, ilmus esmakordselt 6. sajandil eKr.
Templeid hakati ehitama üle kogu Hiina Konfutsiuse (551– 479
e Kr) auks. Niisamuti hakati püstitama ka taostlikke templeid.
Restaureeritud ja laiemale publikule on
avatud kolm Hiina iidse arhitektuuri näidet: vanim neist Kong
Fuzi Kong’i perekonna mõisas (Qufu’s,
Shandong’i provintsis),
hilisematest perioodisest Keelatud linn ja imperaatori suveresidents Chengde’s, Hebei provintsis.
hilisematest perioodisest Keelatud linn ja imperaatori suveresidents Chengde’s, Hebei provintsis.
Pronksesemed
Üldiselt: http://www.ibiblio.org/chineseculture/contents/inds/p-inds-c04s02.html
http://www.britannica.com/EBchecked/topic/1495894/Chinese-bronzes/
http://education.asianart.org
http://www.metmuseum.org/toah/hd/shzh/hd_shzh.htm
Shangi aega kuuluvad pronksesemed avastati, nagu juba öeldud, alles 20. sajandil. Esialgu
tundus uskumatu nende nii varajane päritolu. Hämmastama pani nende esemete
tehniline prefektsus, vormi originaalsus ja kasutatud ornamendid. Mitte üheski
teises tsivilisatsioonis polnud midagi võrdväärset.
Pronksesemete valmistamine saavutas oma kõrgpunkti just Anyangis, aastatel 1300–1028 eKr. Sel ajal tehtud esemed on tehniliselt väga
kõrgel tasemel.
Näiteks 1976. aastal väljakaevatud Fu Hao (kes oli ilmselt ka sõjaline juht) haud sisaldas muu hulgas rohkem kui 440 pronksanumat ja 590 nefriidist eset.
Vahest enam kui midagi muud, märkisid imelised pronksist anumad Shangi valitsejate võimu ja rikkust. Anumaid kasutati religioossetel tseremooniatel, nad sisaldasid mitmesuguseid lepitusohvreid hõimujuhtide esivanemate vaimudele. Ilmselt asusid need anumad omaniku eluajal hõimu suures saalis, ja siis, kui omanik suri, maeti koos temaga.
Teada on 30 eri tüüpi ohvrianumat. Mõnel tüübil on oma ajastu nimi, mõned neid on aga pandud kaasajal. Lihtsalt illustreerimiseks mõned nimed: li , ding, xian (yan), you, Jia, Gong.
http://www.chinaknowledge.de/Art/Bronze/bronze.html#li
Zhou dünastia ajal jätkub pronksesemete valmistamine, neid kaunistati kulla, hõbeda, malahiitide ja poolvääriskividega. Sellest ajast alates on esemeid ka signeeritud.
Väga levinud kujutis oli lohemadu – vaata ka Kesk-Ameerika sulismadu. Sarnaselt kujutatud on ka mujal varasemates kultuurides. Ilmselt tegu kas väga arhetüüpse kujutelmaga või nad kohtusidki selliste olenditega (see on aga juba ulmekirjanduse valdkond).
5.–4. sajandil eKr vahetusid
pronksesemed rauast tehtud asjade vastu välja, eelkõige relvad ja
põllumajandusriistad.
Nefriidist valmistatuid esemed olid kõrges hinnas. Kuna nefriit on tugev, peaagu purunematu, siis omistati talle maagilisi võimeid. Usuti, et nefriigiga saab ravida ja arvati, et ta annab väge. Näiteks valitsejad panid nefriidipulbrit vette ja jõid seda, lootes, surematusele. Nefriidist tööriistu valmistati juba neoliitikumi ajal (12000–2000 eKr).
Keraamikast: http://www.britannica.com/EBchecked/topic/718528/Chinese-pottery Nefriitesemed ja keraamika
Nefriidist valmistatuid esemed olid kõrges hinnas. Kuna nefriit on tugev, peaagu purunematu, siis omistati talle maagilisi võimeid. Usuti, et nefriigiga saab ravida ja arvati, et ta annab väge. Näiteks valitsejad panid nefriidipulbrit vette ja jõid seda, lootes, surematusele. Nefriidist tööriistu valmistati juba neoliitikumi ajal (12000–2000 eKr).
Neoliitikumist on pärit ka bi-ketas,
mis pidi sümboliseerima taevast. Bi-kettaga autasutati aadlikke.
Rikkat sorti hiinlased kasutasid
nefriidist juuksenõeli, kõrvarõngaid, pandlaid ja amulette.
Samal moel kui pronksist ja nefriidist anumad, olid kaunid, glasuuriga kaetud keraamilised nõud jumalate või esivanemate vaimude teenistuses.
Terrakotasõdalased
http://www.travelchinaguide.com/attraction/shaanxi/xian/terra_cotta_army/
http://science.nationalgeographic.com/science/archaeology/emperor-qin/
Terrakotasõdalased on kollektsioon 8099 elusuuruses
terrakotast sõdurist (ja terrakotast hobustest), mis asuvad Hiinas Shaanxi
provintsis Xi'anis esimese Qini keisri Shi Huangdi mausoleumi lähedal.
Terrakotast sõdalased leiti 1974. aastal.
Sõdalased olid mõeldud kaitsma Qin Shi Huangdid
surnuteriigis pärast tema surma 10. septembril 210 eKr ja valmistati 210–209
eKr.
http://www.travelchinaguide.com/attraction/shaanxi/xian/terra_cotta_army/
http://science.nationalgeographic.com/science/archaeology/emperor-qin/
Terrakotasõdalased on kollektsioon 8099 elusuuruses terrakotast sõdurist (ja terrakotast hobustest), mis asuvad Hiinas Shaanxi provintsis Xi'anis esimese Qini keisri Shi Huangdi mausoleumi lähedal. Terrakotast sõdalased leiti 1974. aastal.
Leitud on
nii jalaväelasi, vibulaskjaid, ammukütte, ratsaväge ja hobustega sõjavankril
seisavaid lahinguvalmiduses sõdureid.
Osa sõdalasi
on püstiasendis, osa toetub ühele põlvele, hoides käes paljastatud mõõka.
Paljud sõdalased on turvises, kuid enamik kannab vöötatud sõdurikuube,
sääriseid ja kandiliste ninadega jalanõusid. Sõdalaste kehad on seest õõnsad,
kuid käed ja jalad on umbsed.
Nende relvad – pronksist odad ja mõõgad, puidust vibud pronkskaunistustega – on tõelised (arvatakse, et neid võidi varem ka tõelises sõjategevuses kasutada) ja ka hobustel on pronksist valjad.
Jalaväelaste
juuksed on pealaele rulli seotud, ratsaväelased aga kannavad mütse.
Nende relvad – pronksist odad ja mõõgad, puidust vibud pronkskaunistustega – on tõelised (arvatakse, et neid võidi varem ka tõelises sõjategevuses kasutada) ja ka hobustel on pronksist valjad.
Figuurid
olid algul värvitud eredate värvidega, kuid need on üle 2000 aasta jooksul ära
kulunud. Peaaegu 6000 skulptuuri leiti esimesest peaaegu viie meetri sügavusest
kaevandist mõõtmetega 230x60 meetrit. Sealt tuli päevavalgele nii jalaväelasi,
vibulaskjaid kui sõjavankreid. Teisest, väiksemast kaevandist, leiti veel sadu
sõdalasi, ratsaväelasi, sõjavankreid ja vibulaskjaid. Kolmandas kaevandis oli
ainult 68 figuuri – ilmselt väepealik koos oma staabiga.
Suure hulga
figuuridega esimene kaevand on avatud külastajatele. Kohalikus muuseumis
näidatakse videofilme arheoloogilistest väljakaevamistest, samuti võib näha
sõdalasi ja kaht poole elusuurust pronksvankrit hobuste ja vankrijuhtidega.
1980. aastal avastatud vanker näeb välja täpselt samasugune nagu need, mida
kasutasid kunagi keiser, tema õukonna kõrged ametnikud ja konkubiinid
No comments:
Post a Comment